Eyes like wild flowers

Leidsin oma arvutist 2 aastat vana faili, mille pealkiri oli 'Minu elu raamat'. Nii palju oli seal kirjas ja ma copy'n selle nüüd siia. Peaks selle raamatu ära kirjutama, nii palju oleks asju millesti kirjutada..

"Need külmad sügised, mis aknast mulle hetkel näkku puhuvad, meenutavad lapsepõlve. Meil oli mähel hästi väike maja ja ma alati käisin seal vanaisa ja vanaemaga nädalavahetustel. Me käisime enne seda ka ühest väiksest poest läbi ja ma võisin alati kohukest ja kohupiimakreemi endale võtta. Jõudsime sinna, siis seal olid lehed maas ja puud raagus, vana pink keset aeda suure männi all nukralt ootamas. See oli tüüpiline nõuka aegne suvila, 1-kordne, heleroheliste seintega, millelt koorus värvi ning katuselt kasvasid ronitaimed, nagu see maja oleks nende alla maetud. Seal olid suured aknad ning toas akna ees oli alati puidust laud ning mõlemal pool lauda üks voodi. Tagatoas oli ka üks voodi, see oli mu vanavanaema Anette tuba. Paar aastat tagasi lugesin tema päevikut ja ta oli sinna vahele mälestuseks jätnud roosiõied, mis mu tädi talle emadepäevaks oli kinkinud umbes 30-40 aastat tagasi. Ma ei suutnud hoida pisaraid tagasi. Veel oli ta kirjutanud minu kohta, et ma olin nagu laululinnuke ja tema väike silmarõõm. Alati kui väiksena vanaisal ja vanaemal Sõstras külas käisin, läksin tema tuppa temaga mängima. Tal oli alati hästi palju põnevaid postkaarte ja siis ma esinesin talle - inglise keeles, endal polnud muidugi õrnagi aimu, ta muudkui plaksutas ja oli õnnelik. Tal oli alati marie küpsiseid, need olid ta lemmikud.

Igatahes seal Mähel oli alati äge, sest seal oli hästi palju põõsaid ja nurgataguseid, kus sai igasuguseid põnevaid asju mängida, kasvõi üksinda olles. Vanaema alati koristas ja kraamis ning vanaisa lõhkus puid või tegi mingeid remonditöid. Aga alati oli külm, selline jahe - kas varakevadene jahedus või hilissügine jahedus. Ma olen alati arvanud, et need külmused on kuidagi erinevad ja tegelikult ongi, aga hetkel kui mulle puhub see peale, siis ma ei teagi, kas mul tulevad pigem kevade või sügise mälestused. Mul on liiga mugav asend, et akent kinni lükata - niisiis, ma siin mõtlen."

Mu klassijuhataja ütles kunagi mulle, et ma ei oska kirjutada kirjandit, aga ma oleks ülihea kirjanik ja ta ostaks mu raamatu. Parim kompliment ever. Aga ma ütlen ühel heal päeval kirjutan ma kõik üles. Mul on kuradima hea mälu.