Still alive for you, love

Tere,

Otsustasin kirjutada, sest kui vanaisalt tuleb kiri, et Janet.. kirjuta blogi, siis on asi juba tõsine!

Tegelikult ma pole lihtsalt suutnud võtta vaevaks endale seda 15 minutit, et koondada mõtted ja mõelda mis tegelikult kõik on juhtunud ja olnud. Ilmselt ma pigem olen eiranud seda tunnet, et peaks nüüd asjad kokku võtma ja üritama objektiivselt neid vaadata.

Viimasel ajal mõtlen kõige rohkem sellele, et 2012 aasta on olnud nii teistmoodi, sest ma pole kunagi varem õppinud nii palju. Ma olen eksinud ja pigem alati lootnud, et küll järgmine kord läheb paremini, aga ma pole teadlikult kunagi 'õppinud vigadest'. Alles nüüd olen ma jõudnud selleni, et ma olen hakanud võtma kõike palju tõsisemalt ja vaadates tagasi ma näen, kui palju samu vigu ma olen uuesti ja uuesti teinud, vaatamata sellele, et ma võibolla ei oleks tahtnud neid uuesti teha. See aasta on olnud imeline õppimise aasta, just elukool, mitte raamatutarkus. Ükskõik, mida sa õpid raamatust, kui sa koged seda päriselus, siis see jääb sulle palju rohkem külge ja see kõik on palju võimsam. Näiteks E sõber jaapanlasest tore poiss, esimene kord kui ma teda nägin, ma mõtlesin, et issand ma ei tea ju mitte midagi millest temaga rääkida! Ja siis ma mõtlesin, et oot ma olen ju koolis õppinud nii palju aasia riikidest ja nende kultuurist, aga ma ei tea mitte midagi! Siis mulle torkas pähe mõte, et kasvõi 10 minutit temaga vestlust annab mulle 100 korda selgema ülevaate tema olemusest, kultuurist ja taustast, kui ükskõik mis raamat. Sellepärast olen ma ka mingilmääral inimeste poolt, kes ütlevad et 'haridus' ei pruugi teha inimest otseselt targemaks, vaid just reisimine, kogemine ja rääkimine näiteks kerjusega tänavalt - need on asjad, mis tutvustavad elu ja aitavad teha meist paremad inimesed.

Ülikool. Ühesõnaga on mul tekkinud väga selge arusaam, milleks on üldse loodud need institutsioonid. Selleks, et teha meist väärt ja tark töölisklass. Mitte et ma ei naudiks seda kõike mida ma õpin, Music Management, Branding & PR, parim valik mu elus, aga lihtsalt kuidas ülikool üritab meid eraldada kõigest muust ja teha meist valmis inimesed, kes suudavad istuda esmaspäevast reedeni 9-5 tööl ja teha midagi, mis on võibolla oluline, võibolla mitte. Kõike mida mulle õpetatakse ei võta ma puhta kullana, sest ma tean mida ma tahan ja ma tean oma põhimõtteid, ehk siis ma võtan kõik mida ma näen kasulikuna palju tõsisemalt kui asju, mis tunduvad minujaoks natukene 'ajupesuna'. Õnneks 95% mida meile õpetatakse on lihtsalt nii õige ja ma suudan kõigega nii hästi suhestuda ja kasutada seda just enda huvides targasti ära. 

Uus kursus on see aasta väga lahe, parem kui eelmine grupp. See on naljakas, et ma elan oma elus jälle seda 'teatri-klassi perioodi' läbi, kui kõik kõige paremad, andekamad ja võimukamad inimesed on ühte gruppi sattunud(sest see on kõige parem teistest) ja üritavad leida oma kohta seal. Algus on raske, liidrite väljaselgitamine, kes omab kõige rohkem sõnaõigust, kellel on kõige paremad ideed ja kes on kõige parem heade ideede teostamises - see kõik vajab välja selgitamist. Oh jess, aga ma arvan, et ma läksin kategooria 'heade ideedega inimene' alla seekord, sest tegin meile logo 'Movember'i ürituse jaoks, kuhu tuleb terve ülikool umbes 8000 inimest. Põhimõtteliselt, on selle ürituse teema tashes'n'lashes ehk siis ripsmepikendused ja vuntsid, ripsepikendused sellejaoks, et tüdrukud saaksid ka osa võtta. Ühesõnaga see on see logo, mis tuleb postrite ja kõikide asjade peale, ehk siis ma pildistan teile neid postreid, kui terve linn neid täis on, haha!

Hiljuti vaatasin 'Blue Valentine'i filmist director cut'i, mis on siis selline versioon filmist, kus režii räägib terve aeg peale, mis oli selle ja teise stseeni taga ja kust tuli inspiratsioon ja miks visuaalselt on kõik nii, nagu on. Ühel hetkel, kui Ryan ja Michelle hotelliruumis tülitsevad, siis hakkab režii rääkima, et mida vanemaks saab inimene seda kitsamaks läheb tema rada. Noorena sa saad joosta ühele või teisele poole, kõik on avatud ja võimalusi on nii palju. Mida elu edasi, seda kinnisemad ja otsekohesemad on meie valikud ja soovid. Ühesõnaga 'the path narrows'. See mõte oli lihtsalt nii õige, sest ma olen viimased pool aastat või rohkem, koguaeg üritanud punkti panna sellele, et mida see täiskasvanuks saamine, siis tegelikult ikkagi tähendab? Ma arvan, et ma siiani ei tea. Ma lihtsalt mõtlen, et millal ma tean, kas kunagi üldse?

Mul on uus tuba ka! Rentisime E ja A'ga Old Street'i stationist 5 min jalutuskäigu kaugusel ühes korteris 2 tuba. Muidu on see 3 toaline ja ühes toas elab Ryan, 24, rastadega, Jamaica juurtega londonlane, kes on meie üürileandja vennapoeg. Ta on sõbralik ja puhas poiss. Ükspäev koristasin Ryan'iga koos ja siis ta hakkab mulle rääkima : "Janet, sa pead ikka mõtlema, kui vedanud sul on. Sul on kõik olemas tegelikult. Meil kõigil on kõik olemas, aga me oleme päevast päeva kurvad. Kui palju meil on ja kui vähe me hindame seda!" Ja see on mind siiamaani kripeldama jäänud, sest mul tõesti on vedanud ja kui palju võiks asjad hullemini olla. Sellest ajast, ei möödu päeva, kui ma ei mõtleks, kui õnnelik ma olen. Isegi kui mul on halb tuju või igatsus või misiganes, siis ma kõnnin koju, mööda tänavaid ja vaatan ringi ja mõtlen, ilus elu. Ilus on see elu! Ja kui vähe ma näen seda..

Tundub, et ikka on päris palju millest kirjutada..

Meie kallid sõbrad, austraallased, nendest ma võiksin romaani kirjutada! Nii head, toredad ja chillid inimesed, kellega kunagi pole imelik, miski pole vale ja kõik on lihtsalt alati teretulnud. Parimad sõbrad, keda kohata siin kirjus linnas, australlased! Miks me sõpradeks jäime nendega pärast tutvumisõhtut, oli see, et meie muusikamaitse lihtsalt nii ühtis ja vastastikune lugude-soovitamine on nii teemas.

E tõmbas just mu soki tolmuimejasse. Mõttelõng katkes siin.

Kirjutan varsti jälle, mulle hakkas meeldima!

Pildiblog

x

Against the wall

Tere..


Ma tean, et ma pole mega ammu kirjutan. Mul pole olnud kuidagi üldse motivatsiooni midagi kirjutada, kuigi ma tean, et peaks.

Vahepeal on palju asju juhtunud, samas ei oska panna maha mingit märki, mis siis nüüd täpselt juhtunud on. 11 päeva veel elada O juures Dalstonis ja siis kolime A ja E'ga meie Shoreditchi korterisse sisse. Ma ei suuda ära oodata oma tuba ja oma luba, suurt voodit ja palju ruumi. Ühesõnaga, sellest ajast saati kui ma Eestist tagasi tulin ei ole mitte midagi oluliselt muutunud. Olen lihtsalt hästi palju järgi mõelnud ja üritanud aru saada, mis siis peaks tegema ja kuidas kõik olema peaks aga selline tunne, et iga kord kui üritan seda sasipundart lahti arutada, läheb see veel segasemaks. Ma tean, et ühel päeval saab kõik jälle joonele, lihtsalt ma ei kujuta ette millal.

Mul on nii palju mõtteid peas ja ma ei tea, kust kinni hakata ja millest alustada. Ma ei kujuta ette, kas mul on olnud elus kunagi nii segast aega kui praegu - see et mitte midagi pole kindlat ja ma ei tea ise ka enam, mis on õige või mida mu süda tahab. See on nii tõsi, et kohe kui sa saad midagi, mida oled kaua aega tahtnud, ei taha sa seda enam, sest võlu on kadunud.. ükskõik millest ma siis ka ei räägiks. Ma ei taha üldse istuda niisama ja vaadata kuidas aeg mööda läheb ja sujuda kaasa tegelikult. Ma tahaks ise teed teha, aga midagi on nii paigast ära, et ma ei tea enam kuidas isegi alustada. Ma ei tea, mida mul on vaja. Ilmselt mul on vaja oodata nädal paar kuni kool hakkab, kuni kolin oma kohta ja kui leian töö. Ilmselt siis tuleb motivatsioon ja energia tagasi.. ma loodan. Peab tulema.

Viimasel ajal on see ka, et ma olen nii palju rohkem hakanud hindama ausust ja siirust. Olen näinud ja kohanud nii palju inimesi, kes valetavad või üritavad mängida midagi kes nad absoluutselt ei ole, et jätta endast mingi teatud mulje. Tahaks neilt küsida lihtsalt, et milleks? Kellele seda vaja on? Kas te arvate et keegi ei saa aru ja te petate kõik ära? Ei peta te kedagi nii lihtsalt. Inimene näeb ainult 95% asjadest mis tegelikult ta ümber on, sest meie silmad suudavad näha ainult 5% sellest maailmas mis tegelikult ümbritseb meid. Jah, intuitsioon on üks asi, mis mul siin on vuhinal arenema hakanud.

Ma rääkisin nii palju endast samas mitte midagi väga informatiivset, sest tõesti - selline tunne nagu vesi oleks laiali lammutanud mu liivalossid ja ma ei saa aru, kas need liivalossid olid päriselt või oli see kõigest illusioon.. või mis üldse toimub!?

Ma loodan, et te olete õnnelikud, ükskõik siis, kus te ka poleks ja mida te ei teeks. Kirjutage mulle! Mulle meeldib ülekõige saada kirju :)


J. xx

Angels

Hey!


Nii. On kätte jõudnud 28. juuli ja pool suve juba läbi! Vähemalt on olnud väga väga palju ilusaid päevi ja sooje õhtuid, mis hoiavad selle suve tunde südames!

Eile käisime E, S'i ja O'ga Brightonis. See mõte tuli nii spontaanselt, aga sellepärast see võibolla nii lahe tripp oligi. Läksime siis hommiku vara rongiga sinna ja läksime randa, tiirutasime veits linnapeal ringi, käisime söömas ja õhtul istusime veel rannas. Siis tuli M, kes elab Brightonis ja viis meid 'põhikohtadesse', kus kohalikud käivad. Istusime pubis ja rääkisime juttu elust ja olust ning poole silmaga vaatasime Olympia avatseremooniat. Läksime viimase rongiga tagasi ning kõik olid megaväsinud ja magasid rongis. Kui Londonisse jõudsime, siis oli igalpool nii palju rahvast ja Mile End  stationis oli järjekord, et saada metroo peale. Metrood sõitsid kõik kella 3meni, et inimesed sealt olümpia avamiselt kuidagi koju saaks. Täielik mäsu. Ei taha üldse kodust välja minna, sest ma tean et kõik kohad on paksult rahvast täis.

Meie landlord palus mul meie kodu välja üürida, täna tegin pilte ja panin postitusi. Eks vaatame kuidas sellega läheb! Mina ja E kolime kokku 2-toalisse korterisse 15 august ning täna juba uurisin kortereid ja päris palju häid variante on isegi hetkel. Esmaspäeval hakkame käima vaatamas ja otsima õiget kohta meile.

Olin täna produktiivne ja tegin lõpuks Eesti haigekassale taotluse, et mul oleks tervisekindlustus. Lisaks veel vahetan ülikoolis kursust sellest aastast ning pean laenu taotlema teisele kursusele ehk siis sellega jaurasin ka pool päeva. Ma vahetan Music Management & Artist Development'i pealt Music Management, Branding & Public Relations'i peale lihtsalt sellepärast, et selle kursuse põhi element on MARKETING ja see on praegu kõik, mis muusikamaailmas toimub ja seda läheb mul palju rohkem vaja. Mu parim sõbranna ülikoolist vahetas ka sellele ja üks teine lahe tüüp veel, niiet ma pole üksi! Ma loodan, et see on hea valik, sest tase peaks olema seal palju kõrgem pluss lisaks bakale saan sealt veel Higher Diploma in Marketing, mis on väga suur pluss ja avab ma arvan rohkem teid. Võibolla mitte just see tunnistus, aga see mida meile seal õpetatakse. Artist Development oli lahe, aga natukene liiga palju häma ja jauramist, sest see on natukene iganenud. Branding ja marketing on hetkel kõik ja seda ma juba pooleldi teen ka White Bedroom Records'iga ja mulle väga meeldib see!

Kiired ja põnevad ajad on ees, eks siis paistab, kuidas kõik laheneb!


Olge mõnusad ja nautige suve


love
x

Lifelines

Teen siis siia ka oma esimese iPhone postituse. :)

Tulen ka Eestisse 17-26 august. Woohoo!!!!!!!

Breathe?

Heehhei


Suvi on käes, 12 juuli ja mul pole mingit suve tunnet vaid ainult lõputu mai kuu tunne, mis tegelikult pole otseselt halb, sest mai on ikkagi mu lemmik kuu, aga kaua jaksad ikka ühte ja sama shokolaadi süüa? London on suvel omamoodi lahe ja mõnus, aga rohkem tahaks merd, metsa ja vabadust. Ma olen ennast ise sellesse situatsiooni pannud ja nüüd pean elama selles situatsioonis. Be careful what you wish for.

Töötan päevast päeva ja kui ei tööta, siis chillin kodus või tripin ringi ilusates linnaosades teistega. Ma ei oskagi öelda, mis aeg on. Üldse kohe ei oska. Kuu aega on veel jäänud elada siin kodus, siis peame välja kolima ja meil ei ole täpset plaanigi veel, kuidas see kõik välja hakkab nägema. Ma tahaks veel Eestisse minna, aga see kolimise asi on vaja ära teha ja pärast seda saaksin rahus edasi minna.

Mulle tegelikult meeldib see töö, mis ma teen, sest see on ülilahe just sellepärast, et ma tutvun nii paljute inimestega ja suhtlen kõiksuguste erinevate inimestega igasugustest maailma otsadest. Need päevad on eriti head kui päike paistab ja inimesed rendivad hea meelega - siis ma mõtlen küll, et küll mul on lahe töö. Aga sellised päevad nagu täna, on küll sellised, et hakka või uut tööd otsima, sest lootusetu tunne tekib ja ei suuda leida põhjust, miks inimesed helista ega taha näha midagi. Ühesõnaga müstiline business, aga tore. Enamus inimesed, kes seal töötavad koguaeg vahetuvad, sest keegi ei jaksa seda tööd teha, sest see võtab nii palju energiat ja aega, aga ma ei ole veel alla andnud ja ma ei näe veel lõppu ka, mis on huvitav, miks ma püsima jäänud olen ja juba kuu seal töötanud. Naljakas.

Oleme käinud nädalavahetusteti väljas ja tähistanud sünnipäevi. Minu sünnipäeval käisime Mile End'i pargis lõbustuspargis, mis oli lihtsalt nii lahe ja naljakas kogemus omaette. Oliveri sünnipäeval käisime Shoreditchis väljas ja istusime poole ööni Hoxton Square'i pargis. Avely kolis ka Londonisse kuni oktoobrini ja otsib praegu endale oma kohta veel ehk siis meil on kerge ülerahvastatus kodus hetkel aga suve aeg ehk siis hetkel võib veel siukest hipi-elu elada. Vahepeal naerame selle üle, kuidas kõik istuvad lihtsalt trepi peal hommikuti ja söövad oma omletti, sest kuskil mujal ei ole olla. Ja siis teised üritavad neist mööda pressida, et õigeks ajaks tööle jõuda. Aga jah, hetkel ma võin öelda, et VEEL võib!

Oma mõtetest ma ei oska midagi rääkida, sest ma elan viimasel ajal päev korraga ja üldse ei tee mingeid plaane, sest ma lihtsalt ei saa. Ma tean, et ma pigem loen päevi kui püüan päeva, aga hetkel lihtsalt on nii. Mul on tegelikult veits kahju, et kõik on kuidagi mandunud ja kurb, aga võimalik, et see on lihtsalt mingi aeg.. ja see Londoni igavene vihm, mis ei lõppe mitte kunagi!!!

Aga varsti saab meil aasta täis siin elatud ajast, mis on nii uskumatu. Tõesti? Nii huvitav on näha neid värseid hingi, kes tulevad siia õnne otsima, sest neil on nii hea aura. London väsitab inimesi, sest selleks et siin linnas ellu jääda, peab ikka reaalne kiskja olema. See on ülihea elukogemus samas, niiet ma võtan seda kõike kui õppetunnina, et saada paremaks ja osavamaks, avatumaks ja ägedamaks ning ma usun, et mu töö kannab vilja ja hakkab minu kasuks töötama üks päev. Ma tean, et hakkab!

Take care, my loves
J.