No Love For Me

Tore, tore, tore aeg. Külm on ainult. Muidu on tore! Varsti hakkan oma 4000 sõnalist business plaani kirjutama ja see saab olema vast katsumus. Natuke peale hakkamist ja researchi ja küll ma lõpuks oma järgmise aasta lõputöö ka välja mõtlen. Ma tahaks teha midagi seotud sotsiaalmeediaga, internetiga, muusikaga ja selle turundamise või üldse brändi loomisega. Ma ei tea lihtsalt täpselt mida ma võiksin uurida või teha sellel teemal.. hmmm. 

Ootan 13 märtsi, et saaks minna perega Austriasse juba. Nemad Tallinnast ja mina Londonist, Münchenis saame kokku! Nii motiveeriv eesmärk, kohe tahaks olla hästi asjalik. Tore on, kui on mida oodata.

Vahepeal siis olen palju ringi jalutanud ja mõelnud, tööl käinud ja koolis ühe korra. Järgmine nädal, ehk homme, hakkab õige kooliaeg pihta. Nii kaua oli seda vaheaega ja puhkust, et ma enam ei saagi aru ega mäleta, milline see ilma puhkuseta elu oli. Huvitav. 

Esimesel pildil on meie austraalia sõbrad, kellega käisime eelmine pühapäeval vibe'is brick lane'il pidus ja siis on roosid, mis on tehtud pühapäeval columbia market'il ja siis on mina ja oliver ja mina ja teiri olemas taunid ja tulemas sealt samast brick lane'ilt tagasi. Teistest pilte ei ole praegu, järgmine kord.

X

Daughter

So leave me in the cold

Wait until the snow covers me up
So I cannot move
So I'm just embedded in the frost
Then leave me in the rain
Wait until my clothes cling to my frame
Wipe away your tear stains
Thought you said you didn't feel pain

Olen kodus ja mõtlen, et on ikka huvitav kuu see Jaanuar küll. Kõik on kuidagi liimist lahti samas kardinate taga käiks nagu mingi hull sagistamine. Tahaks teatrisse minna selle mõeldes.. ja galeriidesse. Homme on vaba päev.. homme lähen pildistan, jalutan ringi, joon kohvi, käin väikestes raamatupoodides ja kuulan mussi. Seda sama 'Daughter'it kelle lugu seal üleval praegugi on. Homme tuleb ilus päev.

Reunion

Hello hello hello ello llo lo o

Eestis käidud ja tagasi siin Londonimaal. Kõik must-do asjad said tehtud - maal käidud, saunas käidud, jõulud maha peetud, päkapikke oodatud ja pere ja sõbradega koos oldud! Meeletult hea puhkus oli heade inimeste keskel niiet, mida paremat tahta annabki. Ma olen täiesti valmis alustama siin ja tegema asju see kord palju paremini. Pluss nüüd on meil käes 2013 ka, kus peabki tegema asju paremini. Ehk siis on aeg kirjutada üles paar uus aasta lubadust ja mõelda välja kust ja kuhu need tuuled nüüd puhuvad ja kuidas ise selles kõiges toimida.

X

Beautiful life

:)


Olengi Eesti maa pinnal jälle tagasi. Ei taha lahkuda, ei taha üldse kohe tagasi minna! Siin on nii hea, soe, hubane, mõnus ja kerge. Kõik on lihtsalt super. Ma ei saa aru miks ma üldse ära läksin! Haha. Okei, no tegelt ma saan aru küll, aga oeh kui ilus siinne elu on ja on alati olnud. Üldse ei oska ikka väärtustada!

Homme lähen Mariann'iga stuudiosse, et meie lugu ilusti ära salvestada. Laupäeval on meil kodus jõuludinner ja siis lähme maale ja siis veel teise maale.. niiet tuleb üks ilus jõuluaeg!!

Instagram on nüüd ka veebis, niiet kui blogis mingeid uudiseid ei ole, siis vaadake sinna, sinna ma postitan peaaegu iga päev!

www.instagram.com/janettemoon


J xxx

Leave and free yourself at the same time

On ilusamaid hetki ja on vähem ilusamaid hetki. Vahel tahaks, et mul oleks võimalus minna tagasi. Ma ei tahaks midagi muuta, lihtsalt minna tagasi ja vaadata kõrval. Naljakas, et mitte keegi ei ole maailmas näinud maailma sama moodi nagu sina läbi oma silmade. Mitte kellelgi pole neid mälestusi ja keegi pole kogenud täpselt neid samu asju. See paneb täiega mõtlema, et kas me üldse räägime samadest asjadest kui me nimetame neid sama moodi? Keel on vaene väljendamaks seda, mida me koguaeg tunneme. Mulle meeldib praegune aeg, see on selline aeg, kus sa vaatad endasse ja mõtled, mis on olnud ja miks on olnud, kuhu edasi, kellega ja miks. Selline aeg, kus sorteerid 'sahtleid' ja viskad minema asjad, mida ei kasuta või mis ei oma mingit mõtet. Selline aeg, kus paned energia sinna, kuhu seda on kõige rohkem vaja ja ei tõmble mõtetult. Ei torma, vaatad ja vaikid, sest siis sa näed.

Mul on hea meel selle üle, et mul on iga päev selliseid hetki, kus ma mõtlen, et just siin ja praegu on kõik ideaalne. Ei loe mis tuleb või mis on olnud. Kui sõidan koolist rongiga pimedas koju, siis Londonisse jõudes on näha kõiki linnatulesid, sest rong sõidab kõrgemal teedest ja majadest. Hea laul soundtrack'iks ja see ongi ideaalne hetk. Hommikul helesinises udus bussipeale kõndimas, avastades uutes inimestes nende tõelise sära ja kogudes endasse iga päev aina rohkem informatsiooni, kuidas mis ja miks kõik nii on nagu on. Mingilmääral nagu muutuks tagasi lapseks või alustaks uuesti õppimist. Tahaks lugeda raamatuid alates Karl Marxist lõpetades Jack Kerouac'iga. Nüüd on aeg jälle vundamendi juurde tagasi pöörduda ja alustada sealt, neid seinu on lipitud ja lapitud niikuinii. Õppida tajudes, näha rohkem kui on füüsilisel kujul on olemas ning mõjutada inimesi lihtsalt käitudes teatud viisil. Nii palju väikeseid detaile, millel kõigel on tähendus, et õppida teadvustama nende mõju. Tahan õppida hoidma rohkem saladusi ja tahan rohkem vaikida, sest siis ma näen.

X

Stand close and revel everything

And I won't depart this time 

So I follow you into the rapture 

I won't fear, I've lost my mind 

I'm your fellow, take me to the rapture 

On jõudnud kätte siis 9 november ja ma istun Pret'is, joon flat white'i ja hakkan kohe kirjutama esseed esmaspäevaks. Olen omadega veidi hiljaks jäänud, aga mõtlesin, et ajan mõtte jooksma blogi kirjutades. Mis siis uut rääkida.. töötan nüüd ICA's, mis on kunstimuuseum. Seal on väike kohvik ja siis ma chillin seal ja teen kohvi, räägin inimestega juttu ja loen raamatuid, kui vähem rahvast on. Mulle meeldib, et ma ei pea panema liiga palju energiat sellesse, sest nii palju muid asju on, mida ma tahan teha ja mis üldse praegu käsil on. Ma lihtsalt ei tea, kust alustada kõigi nende asjade rääkimisega, mis ma vahepeal teinud olen ja mis tulevik ees ootab. Muretseda pole tarvis, midagi ei jää nägemata, kõik mis väärib tähelepanu, saab selle.

Sügis on täitsa käes Londonis, ulmeline mõelda, et mu teine sügis juba siin linnas. Ma ei suuda üldse uskuda, et aeg nii kiiresti läinud on. Juba on nii kaua aega siin oldud, nii palju on tehtud ja nähtud, aga nii palju on veel teha. Meeletult palju on veel teha. Redel on pikk, kus otsas ma ronin ikka kõrgemale ja kõrgemale ja lõppu ei paista tulevat ja iga uus samm tundub nii keeruline. Naljakas on see, et tegelikult kui sa teed selle sammu, pole see üldse raske, lihtsalt see mõtlemine teeb asja raskeks. Minu sõnavarast on kadunud ka sõnapaar üle-mõtlemine, sest vanasti ma pidasin ennast inimeseks, kes koguaeg mõtleb liiga palju, aga nüüd ma olen hakanud seda nägema kui lõputut asjade uurimist ja avastamist, minnes ainult sügavamale ja sügavamale ja üritada leida seda tuuma, miks asjad on nii nagu nad on, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad ja kuidas ma olen jõudnud siia, kus ma praegu istun, kõik need mõtted ja mäletused peas, tunded, igatsused ja soovid, mis peaksid mind defineerima, aga ma ei tea.. kunagi ei tea ilmselt. Situatsiooni on raske kirjeldada, kui see veel käib.

Ma olen avastanud seda, et ma olen saanud selles suhtes palju targemaks, et ma ei taha enam mõttetult tõmmelda millegi nimel, kõigel peab olema mingi siht või eesmärk. See aasta on toonud nii palju uut mu ellu, millest ma olen saanud õppida, et õnn ja raske töö on see, mis viib asjad sinna suuna kuhu sa tahad. Küsimus on lihtsalt selles, et kas me oskame väärtustada seda, mida me oleme saavutanud ükskord kui see on käes? See on viimase aja põhiküsimus, mida ma olen arutanud inimestega. See, et me pole kunagi õnnelikud, midagi pole kunagi liiga suur ja ulmeline. Rääkisin oma kursusekaaslasele Holly'le, et ma nägin unes üks öösel, et ma olen suures lõbustuspargis paljajalu ja on öö. Rääkisin veel seda, et ma uurisin mida need võivad tähendada ja lõbustuspark tähendas seda, et mu elust on puudu seiklusi ja adrenaliini, mis viiks mind edasi, et ma elan liiga kindlalt. Paljajalu tähendas seda, et ma olen ebakindel oma valikutes. Holly tegi suured silmad ja ütles, et miks ma üldse nii mõtlen! "Janet, sa oled Londonis, sa oled võõras riigis, sa õpid muusikat, sa teed asju, mis teeb sind õnnelikuks!" Sel hetkel ma ei osanud talle midagi vastata, ma vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kuidas ma olen küll nii loll olnud ja olen siiani, et ei suuda väärtustada oma suurt unistust, mis oli mul paar aastat tagasi. See tundus kõige parem asi, elada Londonis, käia ülikoolis ja elada siin suurlinna melus. Ma elan, ma olen ja ma olen kurb? Täiesti lollus tegelikult ja see pani mind lihtsalt nii palju mõtlema asjade üle järele. Kas inimene tegelikult on kunagi üldse õnnelik ja rahul mingi situatsiooniga rohkem kui üks päev? Kas me suudame elada hetkes ja väärtustada seda, mitte koguaeg mõelda, et tulevikus läheb paremaks? Tulevikus on see ja see ja siis ma teen seda ja seda ja siis olen VEEL õnnelikum? Minu kogu energia läheb alates sellest päevast sellele, et ma naerataks kui ma kõnnin koju, kuulan muusikat ja mõtlen, et mul on kõik hästi! Ma tean, et ma olen õnnelik inimene ja ma tean, et igaüks kes seda loeb on õnnelik inimene, me lihtsalt ei näe ja ei oska väärtustada seda. See on ilmselt asi, mida inimestele peaks koolis õpetatama - kuidas olla õnnelik hetkes. Aga ilmselt see teema läheb juba 'elukooli' alla.

Positiivne on see, et iga kord kui ma ülikoolist rongi peale istun ja Londoni poole sõidan, mul on meeletu motivatsioon teha asju. Kui ma olen näiteks kodus on mul vahel tunne, et ma ei tee mitte midagi kasulikku, aga nähes seda kui vähe teised mu kursusekaaslased teevad üldse peale ülikooli, siis mul on tunne nagu ma oleks mega aktivist, kuigi ma tegelikult otseselt ei TEE midagi nii maailmale tähtsuslikku hetkel. Võibolla kunagi. Ma ei tea, ma olen alati arvanud, et kõik mis ma teen, saab tähenduse palju hiljem. See on kogu mu eksisteerimise mõte ma arvan. Ma ei räägi, et ma saan rikkaks ja kuulsaks pärast oma surma, aga et minu teod muutuvad ajaga pigem suuremaks kui väiksemaks. See on motiveeriv. Mul ei ole vaja paluda, aga asjad tulevad minuni ise ja ma tean seda, et kõik läheb täpselt nii nagu minema peab.

Vahel on tunne, et tahaks põgeneda kuhugi üksikule saarele ja lihtsalt olla, ilma ühegi kohustuse ja mõtteta. Küsimus on lihtsalt selles, et kaua sa jaksad mitte midagi teha? Ma ei tea, kas mu unistused on musse süstitud ühiskonna poolt või mu enda. Muidugi on see surve, et sa PEAD olema edukas, tunnustatud ja intelligentne, aga jällegi tekib küsimus, et kas ma pean olema see teiste silmis või enda? Öeldakse, et inimesed tegelikult ei hooli absoluutselt mis sul on, kus sa käid või mis sa oled, aga kõik arvavad, et kõik nii väga hoolivad sellest, mis telefon sul on või kui palju sul raha on. Kedagi ei huvita keegi teine rohkem, kui see, mis nende endaga toimub. Seda olen ka õppinud.

Kui 2012 lõppeb (ja maailmalõppu ei ole tulnud), siis ma kirjutan postituse sellest, mida ma 2012 aasta jooksul õppisin, sest see aasta on reaalselt olnud kõige harivam aasta mu elus iga detailini välja, kõik inimesed ja hetked on kokku moodustanud mingi suure magenti, mis on tõmmanud mind maale jalgadega ja avanud mu silmi nagu mitte miski kunagi varem. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa näed. Minu nägemus maailmast oli siiani ma pakun 50% mu enda välja mõeldud, kõik need süsteemid, kuidas maailm toimib. Ma arvan, et igaüks meist on tegelikult sisimas laps, täiskasvanuks teeb meid ainult see, et me peame vastutama. Mida rohkem on asju, mille eest vastutada, seda rohkem sa pead olema kursis, kuidas seda teha. Minujaoks seisneb see palju mõistmises, kuidas suured süsteemid maailmas tegelikult töötavad, miks asjad on nii nagu nad on ja kuidas käituda selles raamistikus, mis on meile ette antud, kus elada. Ei saa ju Marsile kolida, niiet maksame renti, selleks et üldse elada siin planeedil, ostame pakendatud süüa ja elame sildistatud brändimaailmas edasi. Ilus elu. Lill lausa. Õppides nägema maailma enda ümber, suudame me olla piisavalt kompetentsed, et muuta midagi. Aga ma vaikselt õpin, tasa ja targu, tasa ja targu, õpin valitsema maailma. (Mul on salasoov valitseda maailma, alati olnud, hahaha)


Kirjutage mulle oma mõtteid, ma olen väga huvitatud lugema erinevaid arvamusi. (või kirjutage blogi ja saatke mulle)


J.

Still alive for you, love

Tere,

Otsustasin kirjutada, sest kui vanaisalt tuleb kiri, et Janet.. kirjuta blogi, siis on asi juba tõsine!

Tegelikult ma pole lihtsalt suutnud võtta vaevaks endale seda 15 minutit, et koondada mõtted ja mõelda mis tegelikult kõik on juhtunud ja olnud. Ilmselt ma pigem olen eiranud seda tunnet, et peaks nüüd asjad kokku võtma ja üritama objektiivselt neid vaadata.

Viimasel ajal mõtlen kõige rohkem sellele, et 2012 aasta on olnud nii teistmoodi, sest ma pole kunagi varem õppinud nii palju. Ma olen eksinud ja pigem alati lootnud, et küll järgmine kord läheb paremini, aga ma pole teadlikult kunagi 'õppinud vigadest'. Alles nüüd olen ma jõudnud selleni, et ma olen hakanud võtma kõike palju tõsisemalt ja vaadates tagasi ma näen, kui palju samu vigu ma olen uuesti ja uuesti teinud, vaatamata sellele, et ma võibolla ei oleks tahtnud neid uuesti teha. See aasta on olnud imeline õppimise aasta, just elukool, mitte raamatutarkus. Ükskõik, mida sa õpid raamatust, kui sa koged seda päriselus, siis see jääb sulle palju rohkem külge ja see kõik on palju võimsam. Näiteks E sõber jaapanlasest tore poiss, esimene kord kui ma teda nägin, ma mõtlesin, et issand ma ei tea ju mitte midagi millest temaga rääkida! Ja siis ma mõtlesin, et oot ma olen ju koolis õppinud nii palju aasia riikidest ja nende kultuurist, aga ma ei tea mitte midagi! Siis mulle torkas pähe mõte, et kasvõi 10 minutit temaga vestlust annab mulle 100 korda selgema ülevaate tema olemusest, kultuurist ja taustast, kui ükskõik mis raamat. Sellepärast olen ma ka mingilmääral inimeste poolt, kes ütlevad et 'haridus' ei pruugi teha inimest otseselt targemaks, vaid just reisimine, kogemine ja rääkimine näiteks kerjusega tänavalt - need on asjad, mis tutvustavad elu ja aitavad teha meist paremad inimesed.

Ülikool. Ühesõnaga on mul tekkinud väga selge arusaam, milleks on üldse loodud need institutsioonid. Selleks, et teha meist väärt ja tark töölisklass. Mitte et ma ei naudiks seda kõike mida ma õpin, Music Management, Branding & PR, parim valik mu elus, aga lihtsalt kuidas ülikool üritab meid eraldada kõigest muust ja teha meist valmis inimesed, kes suudavad istuda esmaspäevast reedeni 9-5 tööl ja teha midagi, mis on võibolla oluline, võibolla mitte. Kõike mida mulle õpetatakse ei võta ma puhta kullana, sest ma tean mida ma tahan ja ma tean oma põhimõtteid, ehk siis ma võtan kõik mida ma näen kasulikuna palju tõsisemalt kui asju, mis tunduvad minujaoks natukene 'ajupesuna'. Õnneks 95% mida meile õpetatakse on lihtsalt nii õige ja ma suudan kõigega nii hästi suhestuda ja kasutada seda just enda huvides targasti ära. 

Uus kursus on see aasta väga lahe, parem kui eelmine grupp. See on naljakas, et ma elan oma elus jälle seda 'teatri-klassi perioodi' läbi, kui kõik kõige paremad, andekamad ja võimukamad inimesed on ühte gruppi sattunud(sest see on kõige parem teistest) ja üritavad leida oma kohta seal. Algus on raske, liidrite väljaselgitamine, kes omab kõige rohkem sõnaõigust, kellel on kõige paremad ideed ja kes on kõige parem heade ideede teostamises - see kõik vajab välja selgitamist. Oh jess, aga ma arvan, et ma läksin kategooria 'heade ideedega inimene' alla seekord, sest tegin meile logo 'Movember'i ürituse jaoks, kuhu tuleb terve ülikool umbes 8000 inimest. Põhimõtteliselt, on selle ürituse teema tashes'n'lashes ehk siis ripsmepikendused ja vuntsid, ripsepikendused sellejaoks, et tüdrukud saaksid ka osa võtta. Ühesõnaga see on see logo, mis tuleb postrite ja kõikide asjade peale, ehk siis ma pildistan teile neid postreid, kui terve linn neid täis on, haha!

Hiljuti vaatasin 'Blue Valentine'i filmist director cut'i, mis on siis selline versioon filmist, kus režii räägib terve aeg peale, mis oli selle ja teise stseeni taga ja kust tuli inspiratsioon ja miks visuaalselt on kõik nii, nagu on. Ühel hetkel, kui Ryan ja Michelle hotelliruumis tülitsevad, siis hakkab režii rääkima, et mida vanemaks saab inimene seda kitsamaks läheb tema rada. Noorena sa saad joosta ühele või teisele poole, kõik on avatud ja võimalusi on nii palju. Mida elu edasi, seda kinnisemad ja otsekohesemad on meie valikud ja soovid. Ühesõnaga 'the path narrows'. See mõte oli lihtsalt nii õige, sest ma olen viimased pool aastat või rohkem, koguaeg üritanud punkti panna sellele, et mida see täiskasvanuks saamine, siis tegelikult ikkagi tähendab? Ma arvan, et ma siiani ei tea. Ma lihtsalt mõtlen, et millal ma tean, kas kunagi üldse?

Mul on uus tuba ka! Rentisime E ja A'ga Old Street'i stationist 5 min jalutuskäigu kaugusel ühes korteris 2 tuba. Muidu on see 3 toaline ja ühes toas elab Ryan, 24, rastadega, Jamaica juurtega londonlane, kes on meie üürileandja vennapoeg. Ta on sõbralik ja puhas poiss. Ükspäev koristasin Ryan'iga koos ja siis ta hakkab mulle rääkima : "Janet, sa pead ikka mõtlema, kui vedanud sul on. Sul on kõik olemas tegelikult. Meil kõigil on kõik olemas, aga me oleme päevast päeva kurvad. Kui palju meil on ja kui vähe me hindame seda!" Ja see on mind siiamaani kripeldama jäänud, sest mul tõesti on vedanud ja kui palju võiks asjad hullemini olla. Sellest ajast, ei möödu päeva, kui ma ei mõtleks, kui õnnelik ma olen. Isegi kui mul on halb tuju või igatsus või misiganes, siis ma kõnnin koju, mööda tänavaid ja vaatan ringi ja mõtlen, ilus elu. Ilus on see elu! Ja kui vähe ma näen seda..

Tundub, et ikka on päris palju millest kirjutada..

Meie kallid sõbrad, austraallased, nendest ma võiksin romaani kirjutada! Nii head, toredad ja chillid inimesed, kellega kunagi pole imelik, miski pole vale ja kõik on lihtsalt alati teretulnud. Parimad sõbrad, keda kohata siin kirjus linnas, australlased! Miks me sõpradeks jäime nendega pärast tutvumisõhtut, oli see, et meie muusikamaitse lihtsalt nii ühtis ja vastastikune lugude-soovitamine on nii teemas.

E tõmbas just mu soki tolmuimejasse. Mõttelõng katkes siin.

Kirjutan varsti jälle, mulle hakkas meeldima!

Pildiblog

x