On ilusamaid hetki ja on vähem ilusamaid hetki. Vahel tahaks, et mul oleks võimalus minna tagasi. Ma ei tahaks midagi muuta, lihtsalt minna tagasi ja vaadata kõrval. Naljakas, et mitte keegi ei ole maailmas näinud maailma sama moodi nagu sina läbi oma silmade. Mitte kellelgi pole neid mälestusi ja keegi pole kogenud täpselt neid samu asju. See paneb täiega mõtlema, et kas me üldse räägime samadest asjadest kui me nimetame neid sama moodi? Keel on vaene väljendamaks seda, mida me koguaeg tunneme. Mulle meeldib praegune aeg, see on selline aeg, kus sa vaatad endasse ja mõtled, mis on olnud ja miks on olnud, kuhu edasi, kellega ja miks. Selline aeg, kus sorteerid 'sahtleid' ja viskad minema asjad, mida ei kasuta või mis ei oma mingit mõtet. Selline aeg, kus paned energia sinna, kuhu seda on kõige rohkem vaja ja ei tõmble mõtetult. Ei torma, vaatad ja vaikid, sest siis sa näed.
Mul on hea meel selle üle, et mul on iga päev selliseid hetki, kus ma mõtlen, et just siin ja praegu on kõik ideaalne. Ei loe mis tuleb või mis on olnud. Kui sõidan koolist rongiga pimedas koju, siis Londonisse jõudes on näha kõiki linnatulesid, sest rong sõidab kõrgemal teedest ja majadest. Hea laul soundtrack'iks ja see ongi ideaalne hetk. Hommikul helesinises udus bussipeale kõndimas, avastades uutes inimestes nende tõelise sära ja kogudes endasse iga päev aina rohkem informatsiooni, kuidas mis ja miks kõik nii on nagu on. Mingilmääral nagu muutuks tagasi lapseks või alustaks uuesti õppimist. Tahaks lugeda raamatuid alates Karl Marxist lõpetades Jack Kerouac'iga. Nüüd on aeg jälle vundamendi juurde tagasi pöörduda ja alustada sealt, neid seinu on lipitud ja lapitud niikuinii. Õppida tajudes, näha rohkem kui on füüsilisel kujul on olemas ning mõjutada inimesi lihtsalt käitudes teatud viisil. Nii palju väikeseid detaile, millel kõigel on tähendus, et õppida teadvustama nende mõju. Tahan õppida hoidma rohkem saladusi ja tahan rohkem vaikida, sest siis ma näen.
X
No comments:
Post a Comment