1948

Muusika. Jah..täna muusika. Ma siiani ei tea mis rolli see mu elus mängib või kuidas ma suhtun sellesse. Ma arvan, et inimestel ei ole annet muusika peale, vaid muusikal on annet nende peale. See saab alguse lõputust harjutamisest, edasi on see vaid üldine maailma-nägemine muusikasse pantuna ning lõpuks on see lihtsalt nagu švamm, mis annab seda tagasi, mida see oli endasse imanud. Päris imelik on vaadata oma sõrmi mängimas klaveriklahvidel.. see on nii iseenesest, et ma isegi ei saa aru kuidas see toimib. See on sama tavaline nagu hingamine või näiteks rääkimine eesti keeles. Ma ei tea, kui andekas või kui andetu ma olen võrreldes üldise maailma pildiga ning ma ei tea päris täpselt, kust need laulud minuni tulevad või kuidas, aga ma tean, et ma ei saa neid ka mitte teha. Päris kindlasti on nii, et kõik mis tuleb on mõjutatud kellestki või millestki, aga mis hetkel just on see, et JAA nüüd kohe tahan kirjutada.. see on umbes samasugune tunne, kui sa ärkad hommikul üles ja lihtslat no niiii hea päev on.. no lihtsalt nii hea tuju on ja nii hea tunne on.. mitte millestki tingitud. Lauludega on sama lugu.. no lihtsalt tuleb.. no lihtsalt on ja nii ongi. Blacky.. jah see eesti muusik.. ütles kunagi.. ja see on mul millegi pärast nii hästi meelest, et laul tuleb sinu juurde, mitte sina ei tee laulu. Ma olen üritanud seda mõistatust lahedada, aga ikkagi on liiga vara, et seda lahti muukida. Ma tahaks nii väga tulevikku näha ja teada, mis rolli muusika mängib mu elus tulevikus ja kas ma üldse saan sellest kunagi lahti või kas ma üldse tahan sellest lahti saada. Nii lihtne on teha midagi muud, mis ei ole kunsti või mis tahes andega seotud. Nii lihtne on toksida numbreid arvutisse või koostada mingeid graafikuid, nii lihtne. Muusikutega on see jama, et keegi pole igavesti noor ja ilus. Niiet noored muusikud peaksid ennast just praegu tõestama.. ma imestan, et ma nii kaua kapis olen olnud. Väga kaua tegelikult. Üks õhtu voodis mõtlesin, et tegelt ma kirjutasin Colors In Your Eyes 13-aastasena. Ilmselt ma pole kunagi tegelikult suutnud händelida täielikult kriitikat, aga seda tuleb teha ja ma luban, et ma kasvatan ennast selles suhtes, sest see on siiski 1 nendest asjadest, mis mind paelub.. ja paelub nii, et kurat enam ei saa lahti. Perfektsionist olla on 1 asi, teine asi on seda välja kannatada enda juures. Õudne.

Ühest quote'ist sai tegelikult see postitus alguse:

I write only because
There is a voice within me
That will not be still. (1948)