after the partey

Armastuse metafoor hetkel minu elus, mille järgi ma üritan toimida:

If you love somebody, let them go, for if they return, they were always yours.
And if they don't, they never were.

Tulin just A ja S'i coolilt sünnipäevapeolt ja nii-äge-nii-tore on emotsioon. Ainult kõige nunnum ja heam, ilovemyfriends lihtsalt. For what it's worth, they are me and I'm them. Sõbrad pidid ju kõige paremini peegeldama inimest ennast. See, et nemad on täpselt sellised asdfsdfölkl-nii-ägee, siis äkki olen mina ka nende moodi.
Täna sadas lund. Imelik.. uus kuidagi nagu poleks kunagi enne lund sadanud. Külm.. karge..

Mulle meeldib pärast pidusid kodus süüa ja teed juua.. siis tulla läpakasse ja selles haudvaikuses.. või hea chilli muusika saatel külastada lehekülgi ja uurida elu. See on kuidagi mina iseendaga.. kohe ei taha üldse unemaailma minna.

Sõin just juustuvõileiva, mis oli eriti hea ka.. nüüd silm vaikselt vajub looja juba ka.. soe hea voodi ootab mind.

Aga armastusest.. noh, lootsin, et taasavastan selle täna ühe teatud inimese näol, kes võis olla üpris potentsiaalne, aga ei.. sädet oli isegi ja mõlema poolset tahtmist isegi võis tähendada, aga mitte piisavalt, et kumbki midagi oleks teinud selle nimel. I tried and i tried but maybe not too hard..maybe not too close.. maybe wasn't just right.. dunno, aga pmst ma usun ikkagi veel, hetkel, armastusse ja selle olemasolusse. Kuigi see mind ei ole tabanud, jalust rabanud, tean ma nii kindlalt, et it's somewhere!