Viimasel ajal ma mõtlen, et oma kallite inimestega tuleb ikka rohkem koos aega veeta. Muidugi me oleme jäänud vanemaks ja bla bla kõik lähevad ööseks koju, aga tegelikult me ei tohi lasta minna sellel lapsepõlve-sõprusel ja kõike-koos-avastamisel-ja-jagamisel, mis varem oli nii loomulik ja igapäevane. Mida aeg edasi, seda rohkem me räägime ilmast ja eilsest päevas ning mul on küll vahel tunne, et ma olen unustanud, mis tunne on rääkida kõigest muust. Mängida ja unistada.. seda on nii kerge unustada. Tahaks, et seda ei unustataks.
Itaalias käies tabas mind suur soov ikkagi välismaale mõneks ajaks ära kolida. Ma ei tea. kas ma tahan seda sellepärast, et kodu tähtsust enda jaoks uuesti avastada või avastada hoopis uus kodukoht. Kirjanikuna oleks kerge elada ühes maailma otsas ja siis kolida teise ,kirjutada mõtetest ja seiklustest mõni raamat ning siis minna edasi. See oleks suht ideaalne. Muusikuna või kellegina kelleks mina pürgin, see nii kerge pole. Kuigi tegelikult tulevikus võiks ju olla nii, et muusikud teevad kus iganes mussi, uploadivad itunesi üles, inimesed ostavad ja kuulavad. Milleks on vaja igas viimases Hollywoodi tv-shows kohal olla?! Okei..no jah, kuidas need inimesed ikka teavad mind muidu iTunes'ist osta.
Ühesõnaga, kes palju teeb, see palju jõuab. Don't forget that.
No comments:
Post a Comment