We wanted to be the sky

Tutvustan natukene Brick Lane'i tänavapilti, kus on nädalavahetusel suur suur vintage market. Homme seame sammud sinna poole ja lubame endale midagi head! (Need 2 pilti on tehtud mu bändikaaslase S'i poolt.)

Aga tsau!

See nädal on T vanemad koos oma sõpradega meil külas. Kokku on külalisi 6 ning päris äge on kui maja on rahvast õhtuti täis. Nad on meile nii palju sisustusasju ostnud, et kodu hakkab juba looma! Suurestoas enam ei kaja ja igalpool on mõnusam. Kui nemad siin on, siis jõuab endale kohale palju selgemalt, et me tegelt elamegi siin ja fakt, et metroo on täiesti tavaline ja kõik need karvased ja sulelised - täiesti igapäevane, aga nad imestavad kõige üle ja muidugi shoppamisest ei saa neil kunagi küllalt. Mul pole enam üldse kiusatust midagi osta, võibolla ma pole lihtsalt ammu seda teinud, aga siiski.. ma suudan täiesti tuima näoga Topshopist ja kõikidest muudest mööda kõndida. Tõsi, ükspäev käisin küll Urbanis mussi kuulamas, aga see oli siiski ainult muusika ja riiete poole ma isegi ei vaadanud!

Esmaspäeval kell 11 on esimene loeng, mis on Music Industry Principles. Ma olen täiesti kindel, et ma olen ikka õiget asja läinud õppima. Kui ma oleks läinud Music Production'it, siis ilmselt see oleks ka omamoodi lahe olnud, aga siiski kujutan ennast kunagi rohkem oma Record Company omanikuna, kui stuudios arvuti taga istuva inimesena.

Viimasel ajal olen taibanud, et kõik mida ma soovin, läheb peaaegu täide. Mitte ebareaalsed asjad, vaid asjad mis tegelikult on saavutatavad. Sellepärast korrutan endale pidevalt, et be-careful-what-you-wish-for, sest asjad, mida soovid ei pruugi tegelikult olla nii suurepärased kui äkk-mõttena tundus.

Ma enam ei mäletagi, mis tunne oli Tallinnas bussis istuda või vanalinnas jalutada, tundub kuidagi nii teine maailm. See jääb alati mu koduks(kõlab clichena eks), aga seda ei saa üldse võrrelda elamisega suurlinnas, sest siin on kõik kordades võimsam. Selline tunne nagu päike paistaks eredamalt ja inimesed oleksid kordades huvitavamad. Vahepeal mängin endaga metroos seda mängu, et vaatan kõiki inimesi, kes mu vastas istuvad ja siis otsustan, kes võidab mängu Minu-huvitav-lugu. Ehk siis kujutan ette, nendele näkku vaadates, kellel oleks kõige põnevam lugu oma elust rääkida. Enamasti võidab, kas mingi laps või siis väga vana mees prillide ja jalutuskepiga.

Vahepeal on hea tuju ja vahepeal mitte nii hea..vahepeal kimbutab haigus ja üks õhtu tuli eriti hull koduigatsus, et oleks äärepealt kohe lennujaama poole sõitma hakanud. Kerge see siin olema ei hakka, aga asjad hakkavad järjest rohkem paika loksuma. Sissetulekud hakkavad stabiliseeruma ja saab juba lõdvemalt võtta ning polegi tunnet, et peaks vanematele helistama, et raha küsida. Jõulud pole kaugel ja me juba kõik ootame neid mingis mõttes, samas kõik see kooli algus ja uued inimesed..mitte mingil juhul ei tahaks, et see aeg kiiresti mööduks!

"If I got you, I don't need a parachute."