all the letters that I have never sent

Hey all!

Pole ammu kirjutanud, sest on olnud tunne nagu otseselt poleks midagi öelda või siis ei tahaks lihtsalt midagi öelda. Pole olnud seda väljendamisvajadust või vähemalt oma mõtete jagamisvajadust. Ma olen natuke nagu kadunud, aga samas väga selges kohas oma elu ja asjadega. Põnev on praegune aeg sellepärast, et see oleks nagu vaikus-enne-tormi. Ma ei tea, kas te usute sellistesse asjadesse, aga mina küll. Olen lugenud hiljuti raamatuid ja kogunud mõtteid igasuguste oma põhimõtete toeks või siis pigem just kõigutamiseks. Näiteks hiljuti olen palju mõelnud sellele, et võib olla karma ei olegi see, mille pärast peaks muretsema, sest kõik inimesed koguaeg vaatavad nii palju tagasi, kui pigem teeks uusi asju. Ja selle üle mis on "püha" ja mida need asjad tähendavad minujaoks, mis on "pühad". Mis on sinu jaoks püha? Sellele ka, et julgus ja tahe on nii erinevad asjad. Julged inimesed on need, kes lähevad ja teevad, aga inimesed tahtega, saavutavad palju rohkem kui julged inimesed. Sellega ma tõlgendan oma mingit kaugenevat hoiakut mingite asjade ja inimsuhete vastu, sest minu jaoks pole tähtis olla "julge", vaid pigem tähtis on omada mingit tahet ja läbi sihikindlusega saavutada see, mida enamus teevad julgusega.

Ma räägin nüüd oma everyday life'ist ka veits. Ühesõnaga kolis kolmapäeval meile Stina. Hästi armas ja meie-moodi-inimene, kes tõi endaga kaasa nii palju värsket energiat, mida meie majja oligi vaja. Hetkel on veel külas I, kes muidu ei ela Londonis küll aga Inglismaal. Ühesõnaga on meil selline kommuuni-elu olnud jälle see nädalavahetus ja meeletult palju on olnud mäletamistväärt hetki. Meie esimene sõit autoga läbi Londoni, kus 4 inimest istuvad taga, muusika on täiega põhjas ja me kõik lihtsalt tunnetame seda ürgsust! Iga päev on tegelikult juhtunud midagi uut, ainult mul ei ole enam tunnet, et ma peaks seda kõike jagama. Ma ei tea kas see on halb? Hea? Ma olen nagu ülesaanud sellest, et tahaks-kohe-kõik-blogisse-kirja-panna. Ma pole ju ometigi enam mingil reisil vaid ma elan siin. Mul oli semptembri blogis kuus mitu tuhat vaatajat ja nüüd on vaevalt paar sada ja ma tegelikult olen isegi õnnelik, sest nii palju lugejaid tekitab täiega sellise tunde, et ma pean kellelegi koguaeg midagi pakkuma ja mingitel teatud standartidel oma juttu kirjutama, et see oleks piisavalt loetav. Ma otsustasin, et ma ei taha enam nii. Ühesõnaga, ma kirjutan ikka vahel, kui on midagi öelda, aga hetkel jätan selle all-the-time postitamise natukene katki ja üritan elada elu ilma selleta, et peaksin ennast koguaeg virtuaalmaailmas nähtavaks tegema. Ma tahaksin nii väga facebook'i ära kustutada ja ennast igal poolt ära lõigata, samas kõik on siin ja siis ma oleksin ainuke taun, kes pole. See ei ole ka nagu variant, aga just hiljuti kui tegin siin uuringuid, siis statistika näitas, et alates 2008 aasta inimesed istusid 20 minutit keskmiselt facebook'is päeval ja nüüd on see vähemalt tund. See on ju kohutav. Või noh vähemalt mina arvan, et see virtuaalmaailm ja enda selle läbi väljendamine on nagu põgenemine reaalsusest või nii. Muidugi see on super hea viis hoida kontakti ja teada tervet elu, mida su lasteaiakaaslane nüüd teeb, aga kas see päriselt on vajalik? Miks on vaja teada, mida keegi iga hetk teeb või kus käib? Aitab see kuidagi kedagi edasi? Palju küsimusi aga järjekordselt vähe vastuseid. Ühesõnaga, loen raamatuid, kuulan muusikat (jah, konkreetselt tegelen ainult muusika kuulamisega) ja võtan ülikooli tõsisemalt kui kunagi varem. (esimese essee sain 60 punkti, mis on 2:1 ehk siis 4 pmst eesti keeles, ehk siis hästi!)

Mul on viimasel ajal nii palju plaane ja ideid tuleviku jaoks ja ma varsti panen need kõik kirja ning otsustan, mis on reaalsed ja millega peaks tööle hakkama ning heidan kõrvale need, mis ei tundu nii reaalsed. Aga vähemalt mul on tunne, et ma olen jälle kuskilt mingi juhtlõnga leidnud. Ei, midagi ei ole muutunud, lihtsalt mina olen muutunud.

Kõigile, kes on vahel kadunud panen mõtetele ühe lause, mis mind on kummitanud sellest ajast peale kui seda esimest korda lugesin 14-aastaselt.

"Once you're lost in twilights's blue, you don't find your way, the way finds you..."

J.