Sum-up

Hei teie, kallid inimesed!

Nii, praegu on viimane nädal käimas ülikoolis see aasta. 2 päeva veel 17 ja 18 mai, kus on 2 eksamit ja üks muusikavideo analüüs, mille võis ise valida. Nii raske oli valida muusikavideot, sest nii palju häid on ja sellist, mida saaks just analüüsida selles võtmes, et kuidas see on tehtud, et kokku sobida vastava artisti, visiooni, zanriga jne. Viimasena esitasime päeviku-vormis essee, kus pidime siis kirjeldama lühidalt, mida me oleme oma Artist Development'i aine kursusel õppinud see aasta. ( panin selle üles ka, et kui keegi on huvitatud saab lugeda : http://www.scribd.com/doc/93479357/Reflective-Journal )

Hetkel sajab veits vihma ja ma vaatan meie maast laeni aknast kuidas mingid tsurkad lähevad reisile vastasmajast oma kohvritega ja mõtlen, et tahaks jooksma minna, aga mingit imelikku häma sajab taevast alla, mis tegelikult ei ole muidugi takistus. Mul on juba jooksuriided seljas ka, niiet ilmselt ma ikka lähen. Eile öösel mõtlesin siis kõik välja, kuidas asjad hakkavad nüüd edasipidi olema. Ühesõnaga, ma üritan olla vähem 'sophisticated' ja rohkem 'fun&creative'. Mõtlesin hästi palju sellele ka eile õhtul, et kui erinevalt elavad oma elu inglased ja eestlased ja KUI erinevalt nad ennast müüvad ja näitavad välja seda millised nad on. Eestlased on alati sellised alalhoidlikud, pigem eemalolevad ja üritavad nii ennast tõestada, aga inglased on just see, et fun ja rõõmus ja hästi soojad mingilmääral, aga samas mitte nii sügavad jälle. Mõlemal rahvusel on oma miinuseid ja plusse, aga nüüd ma siis mõtlesin, et peaks potsatama kuhugi sinna keskele ja võtma inglastelt natukene seda 'olen fun ja teen nalja', aga samas olema ikka eestlaslikult hingega asja juures (mida inglased minuarust väga teha ei oska).

Pluss nüüd on mul põhimõtteliselt kogu aeg vaba aeg, kuni selleni, et ma pean mingi töö hankima pärast 18 maid ehk siis mõtlesin, et teen tervise-nädala ja käin jooksmas ning söön hommikul putru!

O'ga ükspäev rääkisime, et me oleme kuidagi sellised inimesed, kes hullult palju mõtlevad endast, just nagu enda arendamisest ja enda sihtidest, koguaeg ja igal pool. Nagu mõtleme välja, kes me maailma silmis olla tahaks ja siis kuidas me sinna saaks. See on huvitav, sest ma ei teadnud, et keegi seda peale minu veel teeb.

Suve plaanidest ei teagi midagi, kui vaid seda, et tahaks minna Hispaaniasse siis kui mu vanemadki sinna lähevad, et mina tuleks Londonist ja siis saaks seal kokku. Sünnipäeva ilmselt veedan Londonis ja muidugi kõik oleneb sellest ka, millise töö ma nüüd peatselt saan ja kuidas sellega saab olema, sest kui see on mingi töö, mis mulle meeldib, siis ilmselt ma ei riskiks selle kaotamisega Eestisse tulles.

Aga veits usumatu ja et see esimene ülikooli-aasta nüüd niimoodi läbi saabki. Just ju algas ja just kirjutasin blogisse, et ohooo rongiga on nii lahe sõita ja õppejõud on ikka meeletult inspireerivad. Õppinud olen nii palju ja kõige rohkem seda, et kunagi ei tohi karta unistada suurelt, sest ma mäletan paar aastat tagasi, ma ei osanud arvatagi, et ma selliste asjadega võiks hakkama saada - ma olen ju kõigest laps! Aga nüüd ma olen siin ja see on parim valik, mis ma olen oma elu jooksul praeguseks teinud ja ma ei kahetse elu sees, et ma võtsin selle riski, elasin kõik need ma-ei-saa-hakkama momendid üle, kirjutasin akadeemilises inglisekeeles 2000 sõnalisi management essee'sid ja asutasin White Bedroom Records'i. Ma poleks mitte midagi siin teinud, kui mul ei oleks olnud toetavat pere, kes on mulle olnud nii palju toeks miljonis erinevas mõttes ja isegi kui me ei räägi igapäev, siis ma tean, et me ei peagi rääkima igapäev.. me räägime inglite keeles omavahel, telepaatia toimib. Mu korterikaaslased, kes kuulasid mu mõtteid ja päevamuljeid ning inimesed, kes käisid külas ja tegid siin oleku aja kõige meeldejäävamaks üldse. Ma tean, et see on alles algus - aga oli ka algus eksole!


Nüüd tuleb ju suveaeg ja ma arvan, et see tuleb küll üks palav suvi! Igas mõttes üldse!

Nautige elu ja..

unistused pole piisavalt suured, kui te ei karda neid!
Kartke unistusi, aga püüelge nende poole, forget reality for a second!


J.