Overjoyed

Tere kallid sõbrad,


Ma mõtlesin, et ma kirjutan, sest mõned on kurtnud, et ma olen viimasel ajal 'kadunud'. See on huvitav lähenemine ja ma mingil määral olengi ilmselt.

Esiteks muidugi see, et ma üritan elada võimalikult palju päris-elu ja mitte tegeleda internetis suhtemisega, sest täna avastasin, et isegi tänaval ringi käia, muusikat kuulata ja jalutada koju poest on palju parem kui istuda kus iganes interneti-maailmas rääkides ükskõik kellega. See lihtsalt on palju reaalsem, parem ja pärast sa ei pea kuhugi tagasi minema. Internetist sa lähed alati 'tagasi' reaalsusesse, aga kui seal koguaeg olla, siis on see cool. Mulle meeldib reaalsus, sest näen koguaeg nii palju inimesi, kes selle eest konstantselt põgenevad. Tekib selline vastuhaku-tunne, et mina-ei-ole-üks-nendest, kes ei suuda händelida seda maailma milles ta elab.


Ühesõnaga, mis ma siis teinud olen..

Käisin Matt Corby kontserdil Islingtonis üksinda, mis oli nagu minu ja Londoni date. Vähemalt ma nimetan seda ise nii, sest keegi teine lihtsalt ei saanud või ei tahtnud tulla, haha. Ennast võib ju veits lohutada.

Külalised käisid, kellega sai palju head ja toredat kvaliteet-aega koos veedetud ja palju huvitavaid asju räägitud ja avastatud. Meil oli korraga siin nii palju rahvast ja siis hommikust peale juba hakkasid igasugused tegevused peale alates turisti-ringidest lõpetades pargis istumistega. Ilus reaalsus.

Inspiratsiooni mul ei ole ja ma isegi ei tea, mis suunas ma nüüd edasi liigun. Ma ei tea,  praegu on aeg mingil määral aeg nagu 'taassünniks' ... ma mõtlen ennast muusikuna just. Mu sõbrad väitsid, et nad ei kuulaks mu muusikat vabalajal ja siis me hakkasime arutama nagu miks ja kas nad ei connecti või mis põhjustel ja ma siiamaani mõtlen, et see on omamoodi väljakutse, samas mu eesmärk ei ole teha muusikat vaid oma sõpradele, aga see on ja huvitav, et nad connectivad minuga aga mitte mu muusikaga. Jõudsime järeldusele, et ma nagu teeks muusikat kellelegi teisele kuskil mujal ja ma ei tea kes see on..ja kas ma päriselt ka kunagi nende inimesteni jõuan. Keeruline.

Kõik on palju selgem, kui ei ole armumis-tunnet. Maailm on puhas ja selge voolav kristallselge vesi. Armastus rikub kõik ära, sest see on nii pimestav ja sa ei näe mitte ühtegi asja, isegi mitte oma nina ette, sest selline tunne nagu sa seisaksid täpselt prozektor näos ja ei näeks kaugemale, ainult palav on koguaeg. Mul on hea tunne, et see nüüd minust ära läks ja kõik reaalsus nüüd tagasi tuli. Ma vihkan seda taganutmist millega inimesed tegelevad. Üleeile K innustas mind lausega: "Love is like fart, if you have to push it, it's shit."

Tulevikust võin rääkida nii palju, et mai keskel on mul viimased eksamid ning hetkelgi on kool nii tagaplaanil ja ma mul on põhimõtteliselt koguaeg 'vaba päev', mis annab nii palju võimalusi teha ükskõik mida ja see on meeletult mõnus. Ärkan millal tunnen, teen vaikselt hommikusööki, räägin B'ga juttu all korrusel ja koristame tavaliselt eilse õhtu jääke. E kolib meile 18 mai, täpselt siis kui T läheb Eestisse tagasi mõneks ajaks. Selline inimeste sisse-ja-väljaränne on koguaeg, aga see on tore. Täpselt 18 mai lõppeb mul ametlikult kool, ehk siis hakkab officially suve-periood, kus ma otsin mingi töö ja sellest tööst oleneb kõik kuidas suvel olema hakkab. Eks siis selgub. Ma tahaks internship'i ka teha, aga ilmselt ei saa hetkel, võibolla siis sügisel või kevadel. Põhi eesmärk on saada XL Records'isse internshipile. Ma juba korra proovisin, aga proovin uuesti nii kaua kui ma saan, sest ma tahan seda nii väga väga väga.

Selle kommuunieluga on lahe ka see, et kuna sa oled koguaeg kellegagi koos, siis sul ei ole aega üldse elada kuskil internetimaailmas vaid alati on keegi kes tahab minna kuhugi, teha midagi, rääkida midagi, arutada midagi, mängida midagi.. see on nagu endless rollercoaster. Pure joy!


Hetkel kuulan taustaks Florence + the Machine'i live Royal Albert Hall'is, mis kestab poolteist tundi, aga kellel on aega ja tahtmist, soovitan.