Pole ammu kirjutanud, sest pole lihtsalt osanud midagi kirjutada. Nüüd, istun Hurwundekis ja on teisipäev, õues on hall, aga selline kevadiselt soe. E tegi mulle just maailma parima cappucino ja mis muud elult tahta.
Ütlesin tööl eelmine nädal, et ei taha enam nii palju töötada, sest ma põhimõtteliselt elasin Jamie's. Ma armastan seda kohta, aga ma lihtsalt ei taha, et see saaks mu eluks. Minu special kokteil on siiani meie nädala kokteil niiet ma olen nagunii kõigil koguaeg meeles, sest kõik peavad koguaeg seda müüma, see on tore. Üldse seal on nii lahe, ma tripin vahepeal köögis ringi, räägin kokkadega juttu ja nad kallistavad ja tantsivad minuga ja meil on lihtsalt nii lõbus tööl. Kõik teenindajad on ka nii lahedad, koguaeg laulavad kõvahäälega üle restorani ja viskavad mind mingite asjadega või siis ütlevad nime ja peidavad ennast ära, see teeb lihtsalt iga päeva nii heaks kui on hea seltskond kus töötada. See on lihtsalt nii lahe. Nüüd ma saan lõpuks aru, miks ma kuhugi mujale kunagi pole sobinud. Otsustasin, et enne ei tule sealt ära, kui mul on mingi oma toimiv businessplaan ja äriidee. Nii palju on praegu asju, mida saaks teha, lihtsalt on vaja seda õiget õiget ideed.. tegelt mul on ideid nii palju lihtsalt peab täpselt konsepti välja mõtlema, kuidas need asjad tööle panna. Businesswoman indeed.
Koolist on vaheaeg, juba viimased 3 nädalat, see nädal on viimane ja ma igapäev olen üritanud midagi õppida ja uurida. Õnneks tähtajad on enamus alles kuu aja pärast, aga see tähendabki, et praegu on aeg hakata tegema, sest hiljem ma muidu jooksen ennast lolliks ja ei suuda ühtegi sõna paberile panna.
A läks Austraaliasse ja nii kurb on ilma temata kodus, kuidagi tühi, lihtsalt üks inimene on puudu, kes alati oli kodus, rääkis juttu, tegi süüa, äratas üles ja utsitas tagant. Naljakas. Pühapäeval, kui käisin hommikust söömas Columbia Road'il siis mõtlesin, et inimesi hakkab kuidagi vähemaks jääma. Vanasti oli ikka siuke elu, et ei jõudnud kõiki ära kutsuda igalepoole, aga noh ilmselt see on see täiskasvanuks saamise asi ka, et kõigil tulevad oma elud peale, töö ja kool ja kellelgi pole enam nii palju aega lihtsalt hängida ja mängida.
Huvitav aasta tõotab see 2013 tulla. Ma olen saanud täiesti uueks inimeseks, teinud läbi mingi taassünni, mitte veel päris, aga ma olen teel sinna. Ma ütleks, et see on pigem sisemine kui välimine kuigi see hõlmab mõlemat. Ma lihtsalt tahan saada oma parimaks versiooniks ehk siis olla parim mis ma suudan inimesena olla, igast küljest ja iga ühe jaoks. See oleks ultimate goal see aasta - panna kõik energia sellesse, et saada selleks inimeseks, kes ma väärin olla ning kes ma tegelikult võiksin olla. Kaua ma mõtlen üle, olen ebakindel, istun teadmatuses, kompan pimeduses, ei ole enam mõtet, aeg on saada kelleksi suuremaks, olla iseenda iidol ja armastada ennast kõigepealt, sest alles siis tulevad kõik teised. Nagu mu õppejõud ütles, siis: "People can only love you as much as you love yourself."
Loodan, et kevad jõuab peagi kõigini ja kirjutage mulle kuidas teil läheb, mu armsad blogilugejad!
X
No comments:
Post a Comment