13 Weeks - Celebrating Life

Hello world,

My little babe has 2 legs, 2 arms and was stretching his/her leg out when we went for a first scan, definitely a yoga baby! I cried every time the baby did a little move or moved the hands. It was completely amazing because it was like it was part of me but it had his / her own mind, I was trying to give it messages with my mind but it was stubborn haha! I could want to do something but I couldn't. I can already feel it's going to be such an amazing lesson on creation, acceptance, gratitude and life in general. I'm looking forward to learning it from the little baby who's going to be hopefully in my arms in the spring time.

I feel great, a lot of energy and I feel like everything I do I should be true to myself - not do anything I don't feel like is me or will benefit me at this stage. I feel like it's okay to be a bit selfish at this stage, isn't it? I feel like I don't have to pretend at all to be accepted or loved, because there's the whole universe happening inside me and it's like a real physical manifestation of it which I can feel and see - unbelievable. I'm so lucky.

Looking back I would have never guessed that this will happen to me this soon. I had my hopes but I didn't imagine it to happen this way! I'm really happy it did though and I've been grated this amazing opportunity to birth life and to grow / direct life. Being a mother is probably something every woman secretly and profoundly wants or needs to experience at some stage or another. I feel like my time has come and I always felt like it's meant to be part of my journey. I guess everything happened when it was suppose to happen.

J

9 Weeks - Creating Life

Hello all,

It's been long, it's been very very long. But I've found my way back to writing - finally!

News is that everything is new, the way I feel, where I am and what I do. I hear you saying: "Again Janet!", but yes it's new AGAIN.

I'm pregnant - 9 / 10 weeks. I feel it some days, some days not at all. My first 8 weeks were a nightmare, it started around 5 weeks when I started coughing up mucus like crazy (also probably because I quit my occasional smoking at 4 weeks), I had nausea like crazy and was constantly super tired. Some days I still feel sick but not that sick as I was in my first 8 weeks, constantly feeling like vomiting and it was 24/7. At the moment I could even say that I don't feel pregnant anymore. Makes me worried as well because I wonder if the baby is OK or should I be happy about the fact that I don't feel constantly sick anymore? Going from one extreme to the other in about 30 seconds. I have positive thoughts though and love to think there's a magical event happening in me. Let's see how it plans out, hoping for the best but ready for the worst. It's crazy when you haven't had your scan yet and the only thing you can think about is "is the baby okay?". It is a lesson in itself, I know, to stay calm, centered and trust trust TRUST that everything is well and I'm safe, being taken care of and protected.

I know I am, but sometimes life likes to play tricks on us or teach us lessons which are painful but necessary. I'm just scared of the lesson here. Maybe I should just accept that I can't change the outcome, either way. Or maybe I can? They say mother is connected to the baby in every way, even thoughts and feelings! Today morning when my bf kissed me I could feel a warm buzz in my lower belly like the baby was smiling and feeling so loved and protected. Maybe it was just my second chakra feeling the nice vibration of the happy emotion or maybe it was the baby! Who knows.

I will keep writing 1 post per week or maybe more. Anyway I wanted to keep a diary on my feelings.

(PS. My poor bf has been pretty OK with my hormones this far however we have had some arguments and even some light physical fights, and I did rip off his pocket one night.)

Anyway - excited excited excited is all I can say.

Best,
J

Are we running from the same ghosts?

Could this be us?

Are we running from the same ghoasts?

Could this be us?

And we fall before the flame goes down

Aeg on kätte jõudnud, kus 2 päeva pärast hakkab London vol 2. Ma olen valmis, õnnelik, hirmul, kannatamatu, kahtlev, ärevil ja õnnelik - kõike seda 1 minuti jooksul. Kas see kord on midagi muutunud? Kas minnes tagasi vanasse tuleb tagasi vana või hakkab kasvama uus mina? Kas kunagi saab üldse vana tagasi tulla? Ilmselt mitte. Nagu Buddha ütles: "Ei saa minna kaks korda samasse jõkke." Usun seda, ja seega jäävad mu hirmud ka sinna, kust nad tulid.

Mul on selline tunne nagu ma oleks võtnud 9 kuud puhkuseks, eluks, elamiseks, endale. Ma olen käinud Indias joogat õppimas, Ameerikas roadtripil, vanematega ja perega koos aega veetnud, mediteerinud, maalinud, leidnud uusi südamesõpru ja leidnud nii palju armastust, õnne, puhtust, puhkust, loodust, ilu, valgust ja hetki. Kõike seda on nii palju rohkem, kui ma alguses arvasin. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen või miks, aga ma teadsin, et ma pean minema. See kutsus mind, see tee, see kõik millele praegu vaatan tagasi ja mõtlen, kui imelised 9 kuud mul on olnud sellest ajast saati kui Londoni seljataha jätsin. Praegu kuulan klubimuusikat ja olen õnnelik, et varsti olen tagasi oma klubimaailmas, ööelus, sotsiaalses muusikute maailmas suhtlemas, tantsimas ja olemas mina. See teeb mind õnnelikuks, sest see on ka osa elust, mida ma tahan nautida, see on koht, kuhu tahan jälle minna elama, õppima ja nautima, kuniks tuleb uus ja kutsub mind endaga kaasa. Olen ju kõigest 24!

London... linn, mis on täis kõik võimalikke reaalsuseid, inimesi, hetki, kohtumisi, tundeid, elu. Ma armastan loodust sama palju kui ma armastan inimesi. Vahel mõtlen, et suur linnad pole minu jaoks, aga siiski teisest küljest jälle on, sest seal on nii palju geniaalseid inimesi, vabameelseid ning lihtsalt nautimas elu, proovimas, põgenemas mugavusest. Mitte, et üksi ei saaks elu nautida, aga koos on parem. Ma tunnen, et ma lähen kuhugi, kus ma olen oma, kus ma olen alati teretulnud ja seal on minu inimesed. Selliseid tundeid oma töö kohta on mõnel võibolla raske ette kujutada, aga see on täpselt mida ma tunnen. Ma tunnen, et ma lähen tagasi kuhugi, mille mina algselt lõin. Muidugi me kakleme ja karjume üksteise peale ja oleme vihased, aga lõpuks me tantsime, pidutseme, naerame ja nutame koos. Olen õnnelik, et mul on olemas nii palju erilisi inimesi igal pool maailmas, kes mind alati rõõmsa meelega vastu võttavad ja aktsepteerivad mind nii nagu olen.

Suno sab ki karo man ki,

J

Mõtteavaldus

Otsus on tehtud, et elu on seiklus. Lähen edasi Londonisse, oma uut teed käima tuttavatel, aga uutel radadel. Seekord saab see tee olema palju huvitavam kui varem, sest olen täiesti üksi. Palju sõpru mul väga Londonis enam ei ole, sest London on siuke läbikäiguhoov, vähesed jäävad pidama. Mind võibolla tõmbabki see, et, ei või kunagi teada keda kohtad, mida arutad või mida õpid. Mis mul on paigas hetkel on töö, 2 lemmikut jooga stuudiot, wbr ja eesmärk olla mina ise, üksinda ja täielikus vabaduses. Plaanin täiesti üksi kolida suve lõpuks, et mul lõpuks oleks päris oma kodu, täpselt nii nagu mina näen. Sellega kaasnevad ilmselt teatud kohustused, aga kuna mu töö on nii flexible, et saan ise oma tasakaalu luua, käia reisimas ning töötada siis kui tahan, on see minu jaoks kõige parem variant. Kui mul ei oleks olnud neid uusi kogemusi, millega võrrelda oma vanu eluviisi ja laadi, ei oskaksi öelda on mu situatsioon oli siis juba hea, aga mu rahutus Indias ära käia oli liiga suur, et mõelda sellistele tõsisematele asjadele nagu oma kodu. Mul on nii hea meel, et ma selle kõik ära tegin, sest see oli nii vajalik mu arengule, enese mõistmisele, maailma mõistmisele ja sügavale õnne leidmisele. Mul on tunne nagu ma kallasin oma aega nendele elu valdkondadele, mis olid näljas - spirituaalsus ja pere aeg. Kui tore, et ma selle valiku tegin, vahel olen uhke oma julguse üle võtta valida endale enda jaoks õige tee. Ma olen iseenda parim sõber ja see on mu lemmik asi selle juures. Vahel muutun isegi sentimentaalseks kui ennast vaatan ja mõtlen, et oh sõbrake, me oleme nii palju läbi koos teinud, käinud ja näinud - kui väga ma sind küll armastan!

Joogas öeldakse ka, et õpi armastama iseennast, siis oskad armastada ka teisi. Kui sinu peeker on täis valgust ja armastust, siis hakkab see üle voolama ja valgub teistele, kes su lähedal on. Iga päev jälle õpin midagi uut enda kohta, iga päev lasen lahti mingist vanast asjast ja võtan uut vastu. See ongi ilmselt selline never ending process, aga ma pole kunagi varem sellest nii teadlik olnud. Eile ütlesin oma parimale sõbrannale: "Otsi õnne asjadest, mida keegi ei saa sult ära võtta." See on selline asi mida olen ise päris karmide õppetundidega elult õppida saanud. Õpi endaga üksi õnnelik olema ja siis tuleb rahu. Kui on rahu, siis tuleb ka kõik muu.

Unista rahus,
J

Liigume nüüd!

On kätte jõudnud aeg, kus teha uusi otsuseid, liikuda kuskile suunas. Paigal seismine ei tundu enam olevat õige variant, kaua ikka saab jalgrattaga paigal seista ilma tasakaalu kaotamata?

Variante on palju, kuid hetkel olen mina löönud pallid kõikides suundades, mida näen enda jaoks toimivat. Kes palle hakkavad tagasi lööma ja kuidas, seda saame näha. Kaartidel on London, Kreeka, Austraalia, India.. mine kuhu tahad, aga süda kutsub ikkagi järgima armastust ja armastus põksub kõige tugevamini Londonis, sest see on maailma muusika pealinn ja seda vaieldamatult alati olnud minu jaoks ka. Muidugi olen ma selle mingitel hetkedel enda jaoks ära unustanud, aga tagasi mõeldes olen alati käinud neid teid, mis on muusikaga väga lähedalt ühenduses olnud.

Minu peas töötab White Bedroom Records väga successful record labelina ning see kirg on nüüd tagasi tulnud, thank god! Mõtlesin, et kuidas see küll võimalik, et asi millest olin kunagi nii vaimustuses lahkus minu juurest täiesti, aga ei, õnneks tuli tagasi tänu inimestele, kes usuvad sellesse rohkem kui minagi. Aitäh teile.

Meisterdan Janette Moon'i järgmist albumit/EP'd hetkel, ning olen väga excited, et jagada kõiki neid uusi lugusid, pilte ja videoid. That's just how I feel.

Taro kaardid, maalimine, muusika, sõbrad.. kõik need inimesed, kes on minu inimesed, aitavad mul siin maailmas paremini ja õnnelikumalt elada. Läbi nende ja läbi märkide, tunnen et olen tõeliselt armastatud ja hoitud. Läbi nende tunnetan seda põksuvat ja suurt teadvust/jumalat/loojat, kes nii hellalt oma lapsi oma hällis armastab.

Health is wealth,
J

Seis

On jõudnud kätte aeg, kus ma otsustasin, et tervitan sind uuesti.

Lugedes oma vanu postitusi sain inspiratsiooni ja motivatsiooni, et uuesti kirjutada oma elust. Palju on juhtunud, palju radu on läbi käidud... viimased 3 aastat. Kuidas seda kõike kokku võtta? Kuhu ma siis lõpuks välja olen jõudnud? Kas ma olen üldse kuhugi jõudnud või on see kõik lihtsalt üks kulg samal teel? Kas aeg on üldse edasi läinud või on kõik ainult näiliselt muutunud? Mis on üldse muutunud?

Küsimusi on palju, mõtteid on palju. Olen liikunud sügavamale kuid mitte piisavalt, et vaadata otsa veel kõige tumedamatele saladustele. Mitte piisavalt, et vaadata ausalt otsa oma kõige ausamale endale. Nägin eile unes, et jumal ütles, võtta peegel ja vaata endale otsa. Ma ei julgenud peeglit võtta, vaid kerisin ruloo alla ning panin sõrmed kokku ja soovisin unenäost lahkumist. Liikudes läbi must/valge prisma jõudsin mõne hetkega tagasi reaalsusesse, avasin silmad ja olin oma toas. Ei suutnud uskuda, et minus on ikka veel hirm vaadata endale otsa. Mida ma kardan? Miks ma seda kardan? Kas tõesti need on mingid ülemad jõud või on see lihtsalt mingi irratsioonaalne hirm? Ikka veel? Olen ju õppinud joogat ja olen ju käinud läbi omaarust kõik lapsepõlve halvimad mälestused, olen andnud andeks kõigile, kes mulle kunagi on haiget teinud aga ikka veel, ma kardan sügaval unes võtta kätte peeglit ja endale otsa vaadata?

Palju müstilisi asju on juhtunud viimase pool aasta jooksul, palju hetki ning kokkulangevusi, mis on tekitanud minus usu millessegi suuremasse ning nüüd tajun seda väga tihti. Inglid, märgid, tunded, külmavärinad, numbrid - kõik räägivad minuga, maailm suhtleb minuga omas keeles igapäevaselt. Kõik hingerännakud, mu meditatsioonid, unenäod, sügavad südame kabri keldris oldud hetked, maod, tiigrid, aasad ning lõputud valged väljad - kõik need on viinud mind sügavamale mõistmisele, et ma ei ole üksi ning ma ei ole kunagi olnud. Ma olen osa millestki väga suurest ja galaktika on osa minust.

Ma olen väike puu, piisavalt tugev ja paindlik ja ei murdu tormis, kuid noor ja toores. Aura pilti tehes saab teada ka oma alateadlikud elektromagnet lained ning mul võnguvad need palju kõrgemal kui teadlikud mõtted, ehk siis alateadlikult saan ma palju kõrgemat informatsiooni aga teadlikult jääb see mingi madalale vibratsioonile kinni. See ongi minu hetkeline avastuste rännak, sest oma alateadvust olen hakanud usaldama 100%. Mu unenäod on päevast päeva üles kirjutatud ning olen uurinud nende kaudu oma alateadliku infot. Kõik, mis sealt hetkel vastu vaatab on mõtlema panev, rahulik, kontrollitud kuid vahel on seal mingeid salakavalaid tumedaid jõude. Öeldakse, et mida sügavamale vaimsesse maailma lähed, seda rohkem tuleb ka tegemist tumedamate jõududega. Minu valgus on sügaval sees ning alateadlikud mustrid, kuidas kaitsta ennast ka. Nüüd saame ainult näha, mis järgmisena..

Tunne on, et midagi muutub varsti kardinaalselt, midagi kukub või läheb lahti. Mis see on, on ainult aja küsimus. Põnevad ajad.. olen öelnud juba kuid, et on, kuid eriti nüüd. Keegi ütles hiljuti õhtusöögi lauas, et mida vanemaks saad seda paremaks elu läheb. Pean nõustuma, kuid lisan.. seda huvitavamaks elu läheb, sest hakkad aru saama, et elu annab täpselt selle mida vajad, kuid ei anna kunagi seda mida tahad. Me oleme alati hoolitsetud ja meie need õppetunnid on vajalikud, et me suudaks minna uutele tasemetele.

Valgust,
J

Suvi 2014

SUVI 2014

Tere kallis blogi,


Mõtlesin, et kirjutan siis üles mis juhtus see suvi ja kuidas kõik läks nii, et ma saan hetkel öelda, et see oli parim suvi siiani - loodan, et tuleb veel ja veel paremaid.


3 aastat ülikooli töid tehtud oli aeg pakkida kohvrid ja sõita koju Eestisse natukeseks ajaks. Paari nädala pärast tuli juba mu sõbranna Kay külla kellega tutvusin Jamie Oliveri restoranis töötades. Käisime maal Haapsalus ning trippisime paariks päevaks Helsingisse. Kui tema lahkus oli juba minek meie kärgperega Bulgaariasse päikese alla, kus ma põlesin ära esimesel päeval, aga positiivne on see et oktoobri alguses on mul ikka veel see päevitus peal! Veetsime siis nädalakese Bulgaarias ringi trippides ning veetsime mu sünnipäeva mereäärses restoranis süües värsket kala ning juues head veini. Pärast Bulgaariat oli nädalavahetus Surfilaagris ning siis juba nädalavahetus Positiivuse Festivalil töötades pressis oma blogi jaoks. Sellest sai alguse ka minu suur kirg festivalidel töötamise vastu, taipasin et see on täpselt see mis teeb mind väga väga õnnelikuks ning ma naudin seda oi-kui-palju. Pärast seda tulin siis Londonisse tagasi ning juba Eestis olles unistasin, et tahas minna Horvaatiasse Dimensions Festivalile, mille avatseremoonia line-up oli lihtsalt kõik mis ma oleks võinud tahta, ma teadsin, et kui ma ei ole seal siis ma ei ole mitte kuskil, niiet pidin ennast kuidagi sinna saama. Kontakteerusin kõikide sponsoritega ning üks sponsoritest vastas, et tule muidugi meiega ning tee meile sotsiaal meediat ning pilte festival jooksul. Nimelt Supremebeing oli üks peasponsoritest ning kuna nad on riidebränd, siis neil oli väike poeke pealava taga koos diivanite, küünalde ja chillimis pleissiga. Minu töö oli rääkida peaesinejatega, aidata neil valida endale sobivaid riideid ning teha pilte. Selle festival ajal ma trippisin ringi Pulas, couch surfisin esimest korda elus ning avastasin Pula ilusat vanalinna, tegin artistidega intervjuusid oma blogi jaoks ja photoshoote Supremebeingu kevad-suve 2015 kollektsiooni. Parim nädal ning kõige õigem töö minu jaoks vist kogu maailmas. See oli parim kombinatsioon ilusast ilmast, tööst, muusikast, inimestest ning tundest, et ma teen seda mida ma peaksingi tegema! Tutvusin Dimensions Festivali peakorraldajatega ning nädal tagasi käisin neil külas õhtusöögil, veinil ja pärast tulid juba kapist välja viskid ja muud meelemürgid. Pärast Dimensions Festivali käisin Ceremony Festivalil kus tegin oma blogi jaoks pilte ja sain tuttavaks mitmete teiste pressi inimestega, kellega hakkame tulevikus koos asju tegema! Meeletu kui palju õnne ja rõõmu selle üles kirjutamine mulle sisse toob.

Kõik on olnud nii uskumatult õige viimasel ajal, selline tunne et miski kõrgem juhiks mind mu teel. Õiged asjad juhtuvad kui sa lähed oma intuitsiooniga kaasa ja minu intuitsioon on toonud mulle maailma kõik parimad kogemusi, mis on mind pannud tundma et elu on seiklus kui sa ainult julged seigelda. Karta pole midagi, sest valed valikud tulevad ainult siis kui sa ei saa aru mida maailm ja märgid sulle öelda tahavad. Ühesõnaga, olen üritanud armastada, anda, olla tasakaalus ja see on toiminud. Kõik mis sa annad, tuleb tagasi kümne kordselt ning kõik mis sa tahad, juhtub, aga natuke hiljem kui loodad.

Mõned lingid suvest:

Supremebeing at Dimensions Festival (artikkel + fotogalerii nende blogi jaoks): http://www.supremebeing.com/supremebeing-at-dimensions-festival-2014/

Arvutused minu blogi jaoks + fotogaleriid:
http://www.whitebedroomrecords.com/tagged/review


Õnne….

Janet