Pange playlistis peale Love Will Tear Us Apart ja ma kirjutan nüüd loo mida mina arvan armastusest.
Kõik on hästi, sest alguses on kõik nii pime, samas nii valge. Ei näe maad ega taevast, mitte midagi. Ei näe et midagi algas, mitte-mitte midagi üldse ei saa aru.
Alguses on lihtsalt tunne, et tahaks-kõike-mis-seostub-selle-teatud-inimesega, tema aega.. ja tähelepanu. Üeldakse, et lõpp on siis kui sa hakkad algust meenutama.
Ma ei tahaks üldse seda uskuda, aga alati kui ma taban ennast mõttelt, et algus-oli-nii-lahe, siis ma mõtlen, et "oot, nüüd on lõpp?!". EI, ma ei taha lõppu. Ma tahan uut algust.
Siis üritan mõelda võimalusi kuidas alustada uuesti, kuidas teha midagi teisiti. Siis tavaliselt läheb kõik perse või siis tekib mingi paus. Ma arvan, et kunagi tuleb mu ellu see inimene, keda
ma võin julgelt nimetada oma päris-esimeseks-armastuseks. Esimene armastus pidi olema ilma tingimusteta, ning kõik teised sellele järgnevad suhted on esimese tagasi-igatsemine.
Võib-olla mul ei tule seda, sest see ei saa olla 100% kõigil ühtemoodi, right? Samas ma tean, et see ei ole mul isiklikult ära olnud. Ma pole kedagi hoidnud, kellestki teadnud mega-mega-palju ja
samas ikka tahtnud temaga koos olla ja teda näha ja kallistada ja rääkida tundide kaupa. Kardan, et kui see inimene peaks mu juurde sattuma mingi saatusenipi läbi, siis olen ma kuskil
nii kõrgel, et kui ma ükskord peaks kukkuma, siis olen ma surnud ja päris korralikult ikka. Aga kukkumisest pole mõtet mõelda, sest ma pole isegi veel lendamisvalimis. Ma ei taha, et
aeg võtaks ära üksteisest hoolimise tunde või et kõik muutuks rändomiks ja halb-tavaliseks. Tahan, et alati jääks mingi sära kuskil, midagi seletamatut. Isegi siis kui see tundub olevat kadunud,siis ma tean, et see tuleb ja on, kui on õige hetk. Peaasi et mina teaks, kuidas seda sära esile kutsuda.
No comments:
Post a Comment