Hei,
Nu mis toimub, hing ikka sees ja kõik korras? Igatsen neid jutuajamisi sinuga, nagu kuid oleks möödunud :( Tegelikult mõtlesin juba eile kirjutada, aga mingi paha ahistaja tunne tekkis ja lootsin, et äkki kirjutad ise:). Igatahes siin ma olen.
Tänane päev oli päris retsa, aga jäin ellu. Päris sürr, kohtusin randomly nii paljude inimestega, keda ammu näinud ei olnud. Destiny yeah! Viimane kord oli just nüüd, kui tulin kursavenna juurest, kuulasin rahulikult mussi ja siis tundus nagu mu nime oleks loos backtrackiks lauldud, järgmisel hetkel maandus mu õlale käsi (keset tühja kaarli alleed, soe tänavavalgus, raagus puud märja maa ja lehtede kohal), vaatasin selja taha ja seal istus rattaseljas mu klassivend, kes mu nime oli hüüdnud (kollektiivi pal). Ilmselt see oli ka parim asi täna, teisalt rutiinne päev (oh, I hate tuesdays). Homne toob jälle kooli ja ülesanded. Ma loodan (suht kindel tegelikult :D), et sul saab lahedam olema.
Mingi imelik asi on sellega, et ma saan ainult öösel iizilt enda mõtteid ja tundeid jagada, kõige mugavam ja parem (kirjutada etc.). Päeval oleks nagu lock peal ja mõtted päevavalguse koorma all, või siis lihtsalt ei lasta süveneda enesesse. [nagu depressioonis koopaorav, kes päeval korra jala välja tõstab, et tõestada endale pähklite vajalikkust samas adudes reaalsuse perioodilist mugavuse ebamugavuseks muutumist tahtes seetõttu pidevalt enda koopasse hoida?] Nevermaind :D. Ööinimese sümptomid, vb said aru.
Imelik tunne on, et sa tead minust palju rohkem, kui mina sinust. Tables have turned ja nüüd oled sa ise müstika. Ehk nii oligi mõeldud...ehk on see minu võimetus sulle õige võti otsida. Võib-olla on see võti koguaeg lukuaugus olnud ja uks pärani lahti, ainult minu silmad on kinni ja ainus, mis sinust on, on vaid see kiri siin kahemõõtmelisel ekraanil. A isegi, kui on ja jääb nii, siis see on päris lahe. Enda kohta leian ka asju pidevalt tänu sinule :).
No comments:
Post a Comment