Kuulan jose gonzales - Hints. See sobib ideaalselt viimasesse suvepäeva aastal 2009 aastal, sest homme, teadagi, hakkab sügis. Leian, et see on üpris ilus tegelikult, see karge õhk ja need lehed siblamas, selles on midagi nii lahedalt filmilikku ja lahe on ennast avastada sealt keskelt. Paned i-podilt ükskõik mis laulu ja jalutad vaikselt koju, kuuled tuult isegi ja vaatad kollaseid ja oranže lehti teel lendamas. We need hints before we get tired. Ma tean, mul on selline tunne hetkel, sest ma olen väsinud otsimas ja mitte kuskil pole mitte ühtegi vihjet, mitte ainsatki. Need vihjed, mis on, neid ei saa uskuda, tahan midagi millele ma saaks toetuda ja uskuda, loota. Ma tahaks tegutseda millegi suunas oma isiklikus elus ka, ma tahaks. Kõik on mu enda teha aga ma ilmselt olen too stucked with myself of smth they say.. Istun siin ja vaatan kuidas terve õu on kollane ja taevas on ..ainult hall. Ma lubasin, et terve suve saadan mööda sinist taevast vaadates, et ma ei unustaks seda sügisel ära ja juba on mul tunne, et see on läinud. See on läinud nende naerudega siit majast, mis suvel seda täitsid. Siin majas on tühi olla üksi, see terrass vajab inimesi, see terrass vajab elu. Ma vaatan õhtuti aknast välja ja kedagi pole, õu on tühi, naabrikoer istub vaikselt aia taga ja vaatab mind sama nõutult kui mina teda. Tundub, et jällegi on mingi aeg mööda saanud. Positiivne on see, et kui see aeg kestis, ei mõelnud ma kas see on hea või halb, ma lihtsalt olin selles. See tähendab, et ma olin õnnelik. Oh yes, I was.
No comments:
Post a Comment