Päikest täna pole. See-eest on üüratutes kogustes lund, mida ma peaks ilmselt nautima. Kooli kohustuslik suusaring polnudki eriti enesepiinamine, pigem lapsemäng.
Ma tegin endale just pastat. Katsetasin uut varianti. Pärast seda kui kõht oli täis, läksin lugesin raamatut, kust sain uut inspiratsiooni. See raamat meenutab mulle nii palju mind ennast ja see raamat ongi osaliselt nagu minu elu. See tuletab meelde, kui lahedaid hommikuid ja õhtuid olen ma saanud oma elujooksul läbi elada. See on väga tähtis, et miski meie elus aitaks meil meenutada iseennast. See annab mingit imelikku jõudu.
Hõõrusin oma nägu ka vastu patja, nii hea oli kuidagi. Eile panin uued valged linad, siis ma tunnen ennast nagu mingis hawaii reklaamis, kus nad on mingis hüttis ja alati on valged ja säravad linad, mis õhkavad värskust. Mai tea kas ma panin üleni valged linad alateadlikult või mitte, aga ma tean et see on puhtuse ja lootuse märk. See et praegu kõik tundus nii halb olevat on seotud siiski ainult selle talve rõskusega. Kevade hommikud ja õhtud, esimesed päevitamised terrassil ja esimesed muruniiduki hääled kõrvaltänavas.. jah.. need on need asjad mille ma olen sootuks unustanud.
No comments:
Post a Comment