every game lies

Eile bussiga koju sõites istusin küljega sõidusuunas ja minu vaateväljas oli 2 rida pinke. Ette istus tüdruk ja tema taha poiss. Keegi nende kõrvale ei istunud, nii ma saingi neid mõlemaid jälgida, nende suhestumist ning kuidas nad "üksteist märkavad". Nad oli sellised inimesed, kes võiksid üksteist leida ühel heal päeval. Nad olid küll päris noored, aga nad olid täpselt sellised, et tahaks öelda no-mine-küsi-number-issand-jumal. Ipod oli shuffle peal ja just tuli mingi eriti laheda algusega laul, ma tundsin nagu ma oleks filmis. Ausalt. Ma jälgisin neid tüüpe, iga nende liigutust, näoilmet.. kõike kõike kõike. Nad olid nii ehtsad, Kaks indiviidi oma täiuslikus üksinduses. See oli nagu kõige paremini näideldud näidend, aga fakt on lihtsalt see, et see polnud mingi näitemäng, see oli elu. Oskaks inimesed ka laval niimoodi olla, aga ma arvan, et kui keegi ongi laval nii hea, siis vaatajad ei suuda seda tegelikult omastada, sest nad alati otsivad selle "millegi" ülesse miks arvata, et ta feigib. Kõik on ju siiski mõtlemises kinni. Kui ma päriselus oleksin ka mõelnud, et nad feigivad, poleks see üldse nii hea tundnud. Samas peab tunnistama, et kui ma lähen teatrisse, otsin pidevalt näitlejate "apsusid", kus nad pole rollis sees või midagi muud taolist. Ma luban nüüd endale, tänasest alates, ei tee ma enam seda.
Ma nägin öösel nii palju unenägusid ja ma käisin niii fantastilistes kohtades. See kõik oli lihtsalt nii värviline ja maagiline ja hullult lahe. Hommikul ma ärkasin, mul hakkas pea ringi käima mööda tuba ja nokkis lihtsalt seda halli üksindust. Eriti hull. Ma oleks nagu kliinilist-surma kogenud või seda maagiat, millest räägitakse, kui seda kogetakse.

Tegelikult surm, kui selline.. hmm. Ma ei tea kas ma kardan või mitte, aga ma arvan vähemalt, et ma kardan. Ma pole teinud kõiki asju ära, mida ma tahaks ning ma leian, et surma kardab ainult see, kes pole võtnud elult kõike, niiet ühel päeval ma ehk saan tunnistada, et ma-võtsin-selle-kõik-mis-elu-andis-vastu. Ma pole võtnud kõike siiamaani ning ilmselt ei hakka ka kunagi võtma, sest selline ma kord juba vist olen, aga igapäev ma üritan endast ikkagi rohkem anda ja riskida rohkem ja teha rohkem asju, mis teeksid elu põnevaks. Vihkan seda, kui ma olen stucked in fear. Kõige halvem asi, aga seda juhtub, peab tunnistama ikkagi päris tihti..
Eile oli E bussis ning ma mõtlesin, et okei, lähen räägin mingi "heiiijouu:) whats up? lähme koos koju?:) kust poolt sa lähed?:)" No ÄKKI läksingi, selle asemel ma väljusin tagant uksest, ei vaadanud ta poolegi, ISEGI EI LEHVITANUD ning mõtlesin koduteel, et me elame siin kivijunnil and I'm stucked in fear, NO ei taha ju tegelikult.