thaaa shiit

Lambiaeg, ei oska õnnelik olla, jälle, my bad, hetkel, täna õhtul, külm on kuidagi. Vaatasin koju tulles taevasse ja nägin ainult taevast. Mõtlesin, et tulevik tuleb naljakas, hoopis teine, kui ma praegu arvan. Tegelikult sinna taevasse vaadates avastasin, et ma ei taha raha, ma ei taha kuulsust, ma ei taha mingit materiaalset heaolu. Ma tahaks lihtsalt ÜHTE inimest, ainult ühte, seda kõige paremat minu jaoks. Ma tahaks talt käest kinni võtta ja lamada murul, me võime treileris ka elada.. me lamaks murul ja vaataks seda sinist taevast ja siis ma vaataks talle otsa ja naerataks ja teaks, et mitte miski muu ei tee mind õnnelikumaks. SEE ongi see, mida ma tahan oma elult, ainult see. Võibolla see on praegu mu hetksoov või mingi väljundit otsiv emotsioon mu sees, aga see lihtsalt oleks nagu ahelates kinni ja ma ei tea, kas see inimene on üldse olemas.. sest kui ei ole, siis ma olen maailmas pettunud... samas küsin endalt,aga milleks üldse loota kui suurem tõenäosus on pettuda? Samas ma ei taha endale koguaeg sisendada, et teda ei ole, teda ei ole, teda ei ole. Ma lihtsalt ei taha ja ma lihtsalt ei suuda, naiivitar ütlete... eksole.
Käisin No's just vaatamas Praht, linna ja surm. Tambet vaatas mulle, tema piinamise ajal, otse silma sisse ja mul käis siuke viuuuhhhh läbi tervest kehast, kuuma laine, külma laine, kõik oli nii udune ja olid ainult tema silmad.. see oli mingi haigelt maagline hetk.. ilmselt tema seda ei tundnud, sest läbi õhu need asjad ei saa levida.. või siiski? Minu aju seda reaktsiooni mu kehale ju ei tekitanud, või tekitas? Mis muu see siis olla sai?