Anna ja Oliver sõitsid just rattaga minema, Anna pakikal, Oliver juhtimas. Lükkasin neid tagant ja nii nad selle helesinise taeva all sõitsid, külm õhk vastu nina puhumas ja päike kaugusest tõusmas. See oli hetk, tahtsin pildistada, aga ei olnud midagi, must keep in my memories.
Hängisime ja rääkisime ja muidugi kuulasime Aides'e plaati soundtrackiks - our-life-soundtrack nagu mina seda juba kutsun. Kotiteooriad, Potiteooriad ja muud maailma varjud ja valgused, kui ma suudaks neid kõiki hoida täpse sõnastusega meeles, oeh, elu oleks kindlasti naljakam.
Kui me eile tegime Elini ja Stinnega Avely-Welcome-suprise'i, siis ma mõistsin, et ma ei mäleta nii paljusid lahedaid hetki ja tegevusi, mida me oleme teinud või kus me oleme käinud, üldiselt, kõigi sõpradega või kellegagi eraldi. Mul on lihtsalt nii kehv mälu ja see on nii õnnis tunne, kui keegi vahepeal tuletab meelde või näitab pilte, mida pole kunagi näinud... veel parem - videoid.
Minu hetkeline eluteooria
Teate seda mängu, laste ristsõnaraamatu viimasel leheküljel, kus peab punkte ühendama ning lõpuks tuleb kokku kujutis. Ma ühendan oma elus punkte, teen asju, käin kohtades. Ma ühendan neid punkte, aga kõik see oleks nagu vales järjekorras, nii, et punktid lähevad segamini.. 4 ei tule pärast 3'me ning 22 ei tule pärast 21'te.. ning lõpuks on mu elu üks sigrimigri-kujutis. ning ime pole, et ma ei tea kus ma olen või miks ma mida teen. Kuidas ühendada õiged punktid, niiet tuleks kujutis? .. mai tea, aga ma tean et väiksena tuli väga harva kujund alati selline nagu see pidi ( vastuse pilti vaadates ).
1 comment:
üpriski reaalne teooria ning kui imelised asjad on pildid - et mäletaksime mälestusi.
Post a Comment