Reedel käisime peol. Me and Lyz and Avy and Lyna and Cat and soo many others. Krahlis läks jutuks ära ja sai natuke purjutatud ka. Hiljem liikusime edasi Balou'sse, kus olime listis, faaa, äss tunne, lazers pidu ja dj'del olid maskid ees ja paksult rahvast täis. Eriti haigelt lahe. Võtsime väiksed Balou shotid Lyna'iga, Avy oli juba kuskil istus ja vaatas ainult ühte punkti. Lõpuks Lyna läks ära ja me Avy'ga veits veel tantsisime ja umbes 5 aeg liikusime sööma burxiputka juurde ja sealt takso peale.
Laupäeval oli raske, kell 12 ei jõudnud tõsta pead padjalt, sest tunne oli nagu seal tiksuks aatompomm, mis kohe kohe plahvatab. Mul pole sellist peavalu olnud...as long as i remmmember. Tõusin lõpuks kell 4 ja olin zombie, mitte ühtegi sõna kellegagi ei rääkinud, sõin.. jõin.. olin. Kell 7 juba rääkisin pereliikmetega, peamiselt rossuga.. pikad jutud rääkisin maha.
Vaatasime eriti kurba filmi kanal 2'st "Inglise patsient". Eriti hea film ja ma saan aru, miks see 7 Oscarit sai. Pärast nutsin.. nutsin voodis edasi.. siis mõtlesin oma tulevikule ja sellele kuidas mina ükskord lõpetan.. nutsin edasi.. siis kirjutasin salapäevikusse.. nutsin edasi.. :D Päris naljakas tagantjärgi aga tol hetkel kuradima kurb.. samal ajal kui ma nutsin ma mõtlesin, et fakk nii hea on.. nüüd mõtlen kõigi nende asjade peale mis mind vihale on ajanud või haiget on teinud, aga nendel hetkedel ma ei ole saanud seda endast välja.. NÜÜD saan.. ja siis nii ma mõtlesingi ja pisarad voolasid mööda põski. Aknast puhus külm sügistuul ja kuivatas neid ja see oli kuidagi rahustav nagu keegi oleks pai teinud, et kõik saab korda.. aga kõik on korras ja saab korda!
No comments:
Post a Comment