Olen siin asjad unustusse jätnud, paha paha. Jõulud, mega kiire lihtsalt. Proovid ja proovid, aga need on ka ilmselt parimad proovid. Tegelikult ka, see kõik nii tore, kuigi alati on ups and downs, siis on see äge! Sain Londoni Thames Valley ülikoolist vastuse, et nad tahavad saada mu cd'd, mis on tore, sest see annab veidike lootustki! Lumi oleks nagu igavesti maas olnud ning see tunne, on olnud igal talvel again and again. Muidu mul läheb hästi! Läheb eks? Või hmm.. ei läheb küll! Au sõna!
Otsisin arvutist bioloogia spikreid ning sattusid etenduse juurde, mida ma olin kunagi kirjutama hakanud.. see väljendab mu praeguseid tundeid nii hästi.
Aleph : Ingel, ingel, vii mind taeva..
Maria : Mida?
Aleph : See oli lihtsalt üks lasteluuletus. Tuli millegipärast meelde. „Ingel, ingel vii mind taeva, ma panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha.“
Maria : Miks see sul just praegu meelde tuli?
Aleph : Ei tea. See on niisugune naljakas luuletus. Algul palud inglit, et see su taeva viiks, aga lõpuks seod talle ikka kellad kaela nagu lehmale ja rakendad veel kelgu ette ka. Võiks ju niisama koos ingliga taevasse lennata, aga ei, kelk lohiseb ikka järele.
Maria : Las ta siis lohiseb, peaasi, et on taevas.
Aleph : Kui nii, las lohiseb? Kui kelk nagunii kaasa lohiseb, siis pole ju vahet, kas oled taevas või maa peal. Mis sa sinna üldse lendad, kui kelku peab ikka ühes tirima?
No comments:
Post a Comment