Istun oma toas ja kuulan Chaka Khan'i Eye to Eye'd. Täna koristasime terve maja ära, pesime mõlema vanema autod ära ja sõime tortillasid, mämmm. Ühesõnaga - naudin täiega kodus olemist ja perega koos olemist, sest see on lihtsalt nii kvaliteetaeg.
Varsti tuleb mul sünnipäev, mida ma tähistan koos sõpradega endajuures ja koos perega OKO's.
Ma ei oska midagi öelda selle ära minemise kohta, kuigi tahaks. Tahaks hästi palju öelda, aga kui ma hakkan ütlema, siis ei tule mitte midagi välja, kõik jääb kuhugi taha kinni. Ma ei tea, millal mul kurb hakkab..okei nüüd kohe hakkabki..aga ma mõtlen tegelikult seda päris kurbust ja neid valusaid pisaraid, mis tulevad kuskil seest ja ei lõppe ära. Seda, et reaalselt mind ei ole enam olemas nende inimeste jaoks 3 aastat. Mu pere, keda ma hakkan nägema 2-3 aastas, mu sõbrad, kes on laiali mööda Eestimaad, hullem veel..mööda maailma..mis ma nendega peale hakkan? Mu õde, kes peab kogema gümnaasiumi valusid ilma minu abita?! Ma nii loodan, et internet aitab meid kõiki selles osas ja Skype on teemas, aga ikkagi, see kõik on nii hirmutav ja kartustäratav. See, et kõik võib minna valesti ja ma võin tunda ennast võõrkehana. Samas usun ma viimaselajal iga hommik on ilusat tuba imetledes, et vahel andes ära hea, saad sa vaid parima... niiet võibolla selleks, et ma saaks parima oma elust võtta, pean ma loovutama kõik selle siin - turvalisuse, heaolu, muretuse. Otsused on tehtud, nüüd on vaja vaid uute reeglitega harjuma hakata ja varsti ka mängu alustada...
No comments:
Post a Comment