On the wall

Vahepeal on A ja S käinud ning kõik on kuidagi eriti hästi siin, kui on oma inimesed, kellega sa pole nii harjunud, kui nendega kellega koos elad. M käib vahepeal meil külas ülikoolist ja siis on jälle mega tore kui on kellegagi midagi uut ja põnevat rääkida. Järgmine nädalavahetus tulevad vanemad ja õts ning siis saan endale tellida kõike põnevat kodust! Oeh, nii tore näha oma pere, ma ei kujuta ilmselt ette ja ilmselt ei oska seda välja ka näidata, aga.. uskumatu!

Kõige lahedam turg, kus me käime vahel nädalavahetusteti on Broadway Market, kus tõesti enamus on kohalikud noored ja kõik istuvad kohvikutes, raamatupoodides või siis käivad turul ringi, kus erinevad talud ja inimesed müüvad oma produkte. See on hästi hea auraga koht, kuhu kaduda. Meie lemmik kohvik on siiski Hurwundeki, mis on jaapanlaste kohvik, tehtud vanasse angaari, mille ülevalt sõidab rong ning seal on selline vintage teema. Kõik sisekujundus on väga väga lahe, vanad kulunud tellise seinad ja kaabud ja kotid rippumas, suured lühtrid laes ja vintage diivanid, suured aknad ning väliterass, mis näeb välja nagu old-school mänguväljak, tuhkatriinu kõrvitsast tõllaga ja vanade mänguasjadega.

Ülikoolis ma olen ikka veel suht erak, sest seal on kõik kohalikud ja väga raske on kohe nende slängi ja naljadesse sisse elada, sest neil on väga väga teistmoodi kõik see, kõik on väga pealiskadused, esmapilgul küll. Ma ei saa pooltest naljadest arugi või siis pole need minu jaoks üldse naljakad. Väga raske on kohaneda. Üks mu kursaõde Holly on tore, ta käib ka Londonist koolis ja siis ta koguaeg kutsub mind välja, sest ta ilmselt saab aru, et mul pole ühtegi sõpra seal, haha. Järgmine nädal me läheme hängime kuskil mina, H ja Divine (üks must tüdruk, kes on hästi aktiivne ja rõõmus, tema nalju ma mõistan ainukesena), sest me elame Londonis ainukestena. Kõik mu kursusel millegipärast kardavad mind, aga tegelikult kardan mina neid miljon korda rohkem. Ma pole väga see inimene ka, kes läheb ja pressib kuhugi seltskonda, ma pigem alati ootan, et minu inimesed leiaksid minu. Või siis ma leian endale ühe oma inimese ja siis me kuidagi magnetiga tõmbame sarnaseid inimesi ligi, päris keeruline protsess ühesõnaga.

Ma igatsen head teatrid, pehmete istmetega kino ja häid söögikohti. Oma tuba ja seda, et ma saan poes käia ja võtta mida tahan, ilma, et ma peaks iga senti lugema.

Hiljutisi mõtteid..

Naljakas, et inimene pole kunagi rahul. Millegipärast ma arvasin, et kui ma tulen Londonisse, siis kõik hakkab kohe juhtuma ja kõik muutub kategooriliselt. Ma arvasin, et see linn teeb minu heaks kõik ära. Ma arvasin, et võimalused lendavad ja peaasi, et ainult jõuad järgi joosta. Tegelikult pole üldse nii. Tegelikult on nii, et London ei ole mingi suur ja magic place, kus kõik head asjad juhtuvad ning see linn ei tee mitte midagi sinu heaks. Sa pead tegema ise, nagu igalpool mujalgi. Kõik peab ise ajama ja orgunnima. Ma arvasin, et ma siin olen hullult teine inimene, koguaeg hästi õnnelik ja kõik on alati mega äge. Tegelikult ei ole. Inimestele ei meeldi üldiselt lugeda kui kellelegi läheb halvasti või ta ei ela mingit unelmat kuskil kaugel paradiisi saarel. Kõigile meeldib lugeda ja näha pilte asjadest, mida neil endal ei ole. Ma ei hakka nüüd kirjutama, et mulle ei meeldiks siin või et midagi oleks valesti, kindlasti on palju asju valesti, aga te ei taha sellest lugeda ja seda ma ka ei kirjuta. Mitte, et ma hooliks, mida keegi arvaks, vaid lihtsalt, mahutan ennast natuke siin ühiskonna raamidesse ja teen teid õnnelikumaks ja ehk ennastki, kui ma ei kirjuta asju nii nagu nad tegelikult on, mingil määral eiran võibolla. Blogi kirjutamine on tegelikult väga kasulik, sest ma saan ise aru palju selgemalt, mida ma tegelikult mõtlen või kuidas asjad tegelikut juhtuvad, mitte nii nagu ma neid oma peas näen. Veel on naljakas see, et inimesed arvavad, et ma siin olen juba oma tähelennul ja ma ei kujuta ette mis ime asju veel. See ei ole nii. Siin on tõesti palju võimalusi ja mu ülikool tõesti pakub neid ja see linna pakub neid, aga siiski, see ei ole veel see. Need teadmised ja kõik inimesed, kellega ma potensiaalselt seal tutvuda võin, jah, see on tõesti võimalus, aga see ei tähenda, et ma oleksin juba kuskil lennul ausalt öeldes. Mul on hea meel, et kõik usuvad minusse ja toetavad, aga ma lihtsalt tahtsin kuidagi väljendada seda tunnet, mida inimesed tunnevad, nagu siin oleks kõik meeletult suur, lahe ja inspireeriv. Jah, aegajalt on see linn väga inspireeriv ja väga suur ja lahe, aga mitte koguaeg, mitte iga sekund kui ma siin olen. Praegu oma voodist aknast välja vaadates näen tumesinist pilvist taevast, vihmast aknaklaasi, kus tänavatuled vastu säravad ja lihtsalt olen. See pole nagu midagi meeliülendavat. Ma lihtsalt tahan hoitada kõiki neid, kes tulevad siia või lähevad kuhugile mujale oma unistusi täitma, et nad ei kukuks vastu maad kildudeks. Väga ettevaatlik peab olema nende asjadega.

Eile jäin tööl rääkima kahe kliendiga, kes alguses arvasid, et ma olen iirlane. Juba mitmed on arvanud, et ma olen iirlane. Ma ei oska veel seda mustrit lugeda miks, aga no huvitav igatahes. Nad küsisid mult, et kuidas mulle London meeldib ja kas ma Londonist väljas olen ka käinud. Ma ütlesin, et mulle meeldib, et siin on huvitav. Nad ütlesid, et London on nii hulluks läinud, et seal on võimatu kainet mõistust säilitada. Ma tegelikult isegi mõistan, mida nad mõtlevad. London on üks Euroopa pealinnu ja see on nagu läbikäiguhoov, koguaeg uued näod, uued inimesed, otsimas uusi väljakutseid. Mitte midagi püsivat, mitte midagi millest kinni hoida. Londonis on nii palju Aafrikast, Aasiast ja Araabia riikidest inimesi, et vahel tundub nagu olekski see linn nende oma. Neid on igalpool, iga teine pood on nende oma. Pole siin nii, et astud suurde ja puhtasse poodi sisse, nagu Eestis Selver või midagi. See häirib, et London kaotab iga päevaga järjest oma seda iidset ja ürgset müstilist vaimu, seda inglaste kõrgklassi mainet ja kultuuri. Mingitel hetkedel on see vaim olemas, kui sõidan näiteks bussiga teatud kohtades ja siis need suured ja meeletult vanad, ilusad majad, kõik see arhitektuur ja õhkkond, miljonid ülikondades siblivad inimesed - sellel on mingi omamoodi maagiga, aga kõik lõpeb sellega, kui ma tulen Mile End'is maha ja on üks hindu pood teise otsas, siis enamus moslemid siblivad oma kleitidega ringi ja see kõik, mis Londonist just Londoni tegi, on kadunud.

Bye bye