Nii naljakas, et see ongi mu kodu siin. Mul ei ole enam rohkem kodusid. Mul on mu vanemate kodu Silgu tänaval, aga see pole enam nii "minu". Siin on mu raamatud, voodi ja kõik, mis teeb selle päris minu enda omaks. Kõik asjad on ise ostetud ja kõik on nii nagu meie arvame, et oleks lahe.
Vahel jõuab see kohale, et sõpradega on ikka eriti lahe koos elada .. need päevad läbi kestvad naljad, kus keegi ehmatab kedagi või teeb mingi eriti debiilse nalja, teeb kedagi järgi või käib kõigi tubades, et näidata kuidas terve lõug on ketsupine. Me oleme lihtsalt kõik koos siin nii debiilsed, et see on lõppude lõpuks nii naljakas. Öeldakse, et sa jääd nende inimestega alati lähedaseks, kellega koos sa oled elanud, sest näed neid hoopis teistmoodi kui teised. Ma olen õnnelik tegelikult, et need ajad on käes ja nii palju neid aegu on veel tulemas siis kui uued sõbrad tulevad siia meie juurde ja vanad leiavad oma tee ja lähevad edasi, aga meil on alati nagu üks koht, kuhu kõik võivad alati tulla.
Me oleme üksteist nii teistmoodi tundma õppinud, teame täpselt kuidas keegi midagi teeb, kaua magab, kuidas hommiku käitub, kuidas õhtu käitub, mida sööb, millal kodus ei ole. See kõik on kuidagi nii äge, et sa näed tegelikult täiesti teisest küljest oma sõpru, kellega varem sai ka palju aega koos veedetud, aga mitte nii, et iga hommik jälle sama nägu tuleb su toa uksele ja narrib sind, sest sa magad väga debiilses asendis või räägib mis ta unes nägi. Ja ma küll pole tüdinenud. Vahel tekivad hetked, kus uksed pauguvad ja keegi on kellegi peale nii vihane, et sellist pinget on tunda õhus, et mõtled kas nüüd tuleb keegi bazuukaga või mitte. Aga siis tuleb keegi jälle rõõmsalt ja ütleb, et "mõelge nüüd, te täiustate üksteist!" Siis kui keegi seda ütleb, siis ollakse ikka vihane, aga kaua sa ikka oled vihane inimese peale, keda sa tead, et sa näed homme ja ülehomme ja üle ülehomme. Vahel on kõik nii väsinud, et lamavad koridori põrandal ja vahel on kõik ühe inimese toas ja räägivad, mis toimub. Vahel teeme big-band'i köögis kõigi pottide, pannide, kahvlite ja nugadega, mis kellelgi parasjagu juhtub käeulatuses olema, see juhtub kõik samal ajal kui me süüa teeme. Eelmine kord oli näiteks külmkappi uks basstrumm. See on isegi linti võetud, ehk kunagi saame vaadata ja naerda. Me üritame hullult palju jäädvustada kõike, aga me otsustasime, et see on nagu aint mälestuseks meile endale, mitte kellelegi teisele, sest mingi eneseväärikus peab ju säilima eksole.
Meil on kodus nii õhkuesed seinad, et kuuled kõike mida teised räägivad teises toas või vaatavad. Koguaeg oleme me põhimõtteliselt koos ja kui keegi tutvub kellegi uuega siis see on umbes aasta sündmus ja sellel teemal arutatakse pikalt ja laialt. Kuna meil on hästi suur elutuba, kus saaks korraldada täiega laheda peo. Ja elutoast läheb maast laeni suur aken aeda. Me nii kujutame ette kuidas meil on aias värvilised tuled ja terve maja on paksult rahvast täis, igalpool mingid oma seltskonnad ja omad jutud. Sellised ajad on veel nii tulemas!
Ma üldse ei kujuta enam ette, mis tunne on kodu uksest sisse astuda. Kui ma 16.detsembril sealt sisse astun, hommiku valguses, kedagi pole kodus.. see võib suht maagiline olla. Ma juba mõtlesin, kuidas ma kõik teen. Panen muusika peale ja tripin toast tuppa, vaatan terrassil vastasmaju ja naudin seda vaikust ja talve kargust.
Nädalavahetusel käisime Rhythm Factory's peol, kus oli mingi huvitav 'jungle' pidu, not my favourite, aga huvitav ikkagi. Eestist on meil H külas ja peol oli ta boyfriend ka kaasas, kellega ta tutvus Eestis, sest see tüüp mängib "Three Kingdoms"is mis on NO99, Müncheni ja Londoni ühine teatriprojet. Ta on siis üks londonlastest, kes seal mängib. Ta rääkis prooviperioodist ja üldse kuidas no99 näitlejad on ja mida nad mõtlevad, nii naljakas oli kuulata ja tegelikult täiega head arvamused olid tal. Käisime peol kõik koos ja sõitsime taksoga, mida pole ammu teinud. Järgmine reede korraldame kodus hästi suure party, kuhu kutsume kõik kellega oleme siiamaani tutvunud ja see tüüp lubas oma sõbrad kaasa võtta ja E peix lubas oma sõbrad kaasa võtta ja..niiet, tulge Londonisse peole, reedel meile!
Jätkub mu lemmik loeng nüüd.. Music Cultures. Simon Poole just ütles eriti sarkastiliselt "Never apologize, never explain." Kõik mis ta räägib, ma lihtsalt tahaks endale ajju graveerida. Meeletu.
Stay black,
J.
No comments:
Post a Comment