Leave nothing on the street to explore

Kuna me koolis peame olema koguaeg kursis, mis toimub pop-maailmas, lugema 24/7 kõiki muusika väljaandeid ja kui keegi esmaspäeva hommikul ei tea, mis nädalavahetuse jooksul maailmas toimus, on põhimõtteliselt out. Ma olen sunnitud kuulama ja arutama kõigi praeguste pop-artistide üle..niiet ka sunnitud neid kuulama, mida ma väga ei naudi, aga ma pean tõdema, et Lady Gaga 'Marry The Night' on minumeelest üks selle aasta parimaid pop laule, sellepärast panin selle selle postituse taustaks ka. Pole varem nii populaarset muusikat oma postituste taustaks kasutanud, niiet pakun vaheldust.

Eelmine nädal olí esimese essee tähtaeg, milles pidin rääkima manager'i ja artist erinevatest suhtlustasanditest, lepingutest ja kõigest, mis puudutab üldse seda suhet. (esseed saab lugeda siit: http://www.scribd.com/doc/74780817/Manager-and-Artist-relations-essay)Hetkel tegelen juba järgmise essee kirjutamisega, milles pean kirjutama kolme erineva muusikakompanii struktuursti, integratsioonist, globaliseerumisest, sünergiast ja konvergentsist. Tegin endale kondikava valmis, nüüd on vaja vaid lihast treenima hakata. Mäletate, kui ma tegin videopostituse, et ma ei kujuta isegi ette, et ma kõik need asjad ära kirjutan ja nüüd.. ma kirjutan neist asjadest. See tundub nii haige ja imelik. Ma ei suuda siiamaani veel täiest objektiivselt tegelikult hinnata seda muutust, mis minus on toimunud aga ma tean, et midagi on teistmoodi. Ma olen lihtsalt nii palju targemaks saanud ja nüüd ma mõistan, kui hullus pimeduses mina ja kõik teised muusikasõbrad kompavad. Nii palju uskumatuid fakte ja sündmusi, mis annavad nii palju mõtteainet.

Kolmas essee ootab ka kohe kirjutamist, mille teemaks on ühe muusika zanri põhjalik teoreetiline analüüs ehk siis viimase 40 aasta vältel tekkinud muudatused selles zanris ning nende põhjused, sümbolid, käitumismaneerid, tehnilised reeglid, ideaalid jne. Ma valisin zanriks post-rock'i, sest minuarust on see väga huvitav zanr väga paljude 'kirjutamata' reeglitega, aga siiski reeglitega, sest miks muidu post-rock inimesi väga sürrideks peetakse. Kui ma selle ühel ilusal päeval valmis kirjutan, siis panen selle ka üles, et saaksite lugeda. That's called spread-the-knowledge.

Laupäeval juhtus tööl nii palju naljakaid asju. Seal käib nii palju imelikke inimesi, keda mujal kunagi ei kohta. Viimasel ajal olen hakanud märkama seda suurt vahet põhja ja lõuna Londoni vahel. Thames'ist põhja pool on kõik palju soliidsemad, kunstilisemad ja tunduvad intelligentsemad. Lõunas on kuidagi väga teistmoodi kõik. Inimesed juba metroos on nii imelikud ja käivad hoopis teistmoodi riides kui põhjas. See on nii huvitav kuidas järsku metroos vahetuvad kõik inimesed ja see muutus on veel nii kontrastiline. Igatahes, laupäeval tööl. Mul on tööl oma 'kodubaar' nüüd, kus ma töötan iga nädalavahetus ja ma töötan seal koos ühe poola tüdrukuga, kes on alati hästi vihane kõigi peale, sest kõik küsivad hästi palju lolle küsimusi ja siis ma alati naeran ta üle. Vahepeal kui tal midagi vaja on, siis ta karjub mind üle baari, aga ta hääldab nii naljakalt mu nime, et ma peaaegu kunagi ei saa aru, et ta minuga räägib.

Reedel oli meil kodus esimene 'house-party' ja inimesi oli isegi oodatust rohkem. Terve alumine korrus oli rahvast täis ja kõik tegelesid erinevate asjadega, kes tantsis keset elutuba, kes istus shisha nurgas ja kes oli üldse üleval korrusel päris out'is omadega. Õnneks kõik jäi terveks ja pidu lõppes enne hommikut. Pärast külaliste lahkumist sai M'i jalg veits vigastada, sest ta ruttas trepist alla ja komistas õnnetult - ilmselgelt paar promilli mängisid ka oma rolli. 2 päeva oleme mõelnud, et kas peaks traumapunkti minema, aga praegu on tal juba päris okei, kui mitte arvestada seda, et ta väga kiiresti ei liigu.

Eile ööse kell pool 4 sai lõpuks see kuu aega kestnud salvestus-sessioon läbi, sest M'l oli tänaseks vaja 3 oma lugu kirjutada ja salvestada ning viimased lihvid said veel eile öösel rutates tehtud. Nüüd on natuke aega rahu ja saab öösiti vähemalt magada.

Mul on täiega dilemma selles suhtes, et kas ma peaksin järgmine aasta High Wycombe'i kolima, et keskenduda rohkem koolile ja õppimisele. Sellel on palju plusse nagu näiteks see, et ma saaksin ülikooli välistest tegevustest rohkem osa võtta ja ma elaksin rohkem selles õpi-keskkonnas. Samas ma ei kujuta ette, et ma pean minema õhtuti magama ja kui mu und ei ole, et ma lihtsalt passin lakke ja tunnen ennast maailma kõige üksikuma inimesena üldse. Siin kodus on ikka keegi, kes juttu rääkida ja alla teed tegema minna. Ma ei kujuta ette, kas ma oleksin üldse kõik selle siin üle elanud, kui ei oleks neid oma inimesi siin ümber. Kõik kes tahavad kuhugi õppima minna välismaale..või tööle, siis mina ütlen oma kogemusest, et üks sõber peab vähemalt olema, sellepärast, et muidu avastad ennast varsti hetkest, kui sul on kõik halvasti ja pole kellelegi sõnumit saata ega helistada, sest kõik on edasi oma eludega läinud..

..ja nüüd karjutakse teisest toast "JANNUuuUUuu", nii et sinna ma ka kaon!

J.