Sain New York'i Clive Davis'e Summercamp'i sisse, mis on siis pühendatud 'Music Industry'le, aga koos selle sissesaamisega tuli ka ilus teade sellest palju see kõik maksab.. 5000-6000 dollarit ja pluss ma peaksin veel üliõpilasviisat hakkama taotlema ja muud.. mul on veel aega sinna küll ja küll minna. Ilmselt ma sain sisse sellepärast, et ma ütlesin neile, et ma tahan oma magistrit nende koolis teha ja, et see oleks hea võimalus see kool ära näha ja veel seletasin oma 10 aasta perpektiivi, mis ilmselt mõjus usutavalt.. aga tegelikult ei lähe asjad kunagi ju nii nagu planeeritud. Ühesõnaga The Clive Davis Department of Recorded Music at New York University jääb mind ootama. Ma polegi tegelikult kellelegi veel rääkinud, et mul üldse siuke plaan oli või et ma sisse sain sinna Summercamp'i, sest ma lootsin, et kui ma ei räägi, siis see kõik on kuidagi reaalsem. Ma üritan seda vältida, et räägin, et ma lähen sinna ja tänna, aga siis tegelt istun ja ei tee mitte midagi. Sellepärast ma vahel ei räägigi igasuguseid asju enne kuni need päriselt juhtuvad ja siis inimesed on alati nii üllatunud, et miks ma varem ei rääkinud. Ei tasu rääkida - you must keep some secrets. Ühesõnaga nüüd on mul jälle mingi 'unistus' mille poole püüelda. Mu sügis oligi sellepärast nii kurb, et ma pmst elasin oma unistuse reaalsuseks ja siis ei jäänudki enam midagi ja ma tundusin ennast nagu nii tühjana. Nüüd on jälle päike tagasi!
Mul on viimasel ajal hullult palju mõtteid selle teema kohapealt, et mis ma teen oma haridusega ja kõige sellega, mis ma õpin. Ma loodan, et ma pole ainuke, kes kahtleb. Kui ma Eestis käisin, siis ma nägin Õismäe Rimi's oma paralleel klassiõde kassaleti taga ja ma ei saanud aru, et kummal meil rohkem piinlikum üksteist sellises olukorras on näha. Mõtlen sellepeale veel siiamaani ja ei suuda aru saada, kuidas ühed inimesed teevad nii kardinaalselt teistsuguseid valikuid kui teised.. väga müstiline. Mulle ei ole mingi kuldlusikas suhu sündinud ja ma usun, et tallegi mitte, aga siiski oleme me praegu nii nii erinevates punktides oma eludega. Väga huvitav.
Nii huvitav periood on preagu, sest enamus sõbrad on hetkel kuidagi mingil "eneseotsingu rännakul". Vähesed on Eestis, aga on ka neid..aga need inimesed on pigem selles rännakuks-valmistumise-perioodis. Kõik on laiali.. kaugel..elavad nii nii erinevaid elusid ja isegi kui me vahetame paar e-maili või teeme paar skype'i kõne, ei ole see siiski see, kui sa inimesega päevast päeva suhtled. And yet I can't help but wonder.. will we all go back 'home' one day? Ma tean, et mõned ei tahagi Eestisse tagasi minna, vaid ainult seda külastama jäädagi ja see panebki mind kahtlema, mis selle küsimuse tegelik vastus on ja veelgi enam paneb mind mõtlema see, et .. mis meid seal kodus siis tegelikult ootab? Ootab meid midagi? Töö? Armastus? Turvalisus? Midagi, mida siin ei ole?
Ilmselt need küsimused jäävad hetkel vastuseta ja saavad ajaga mingi vastuse. Ma lihtsalt olen täheldanud ühte - meie elud on igaveseks muutunud ja ükskõik kui palju me üritame taastada või lappida neid auke, mis nendesse suhtesse on tekkinud, jääb see ikkagi võimatuks. Kõik on muutunud, aga see ei pruugi olla halb!
Ma tean, et ühel päeval me lööme kõik klaase kokku ja naeratame, sest kõik on hästi!
Tegin just tund aega shin-do'd, käisin vannis ja nüüd tulin e-maili lugema, aga hoopis takerdusin Ella Fitzgerald'i ja blogikirjutamisse..
Aitäh, et leidsite aega mind siit blogist üles leida.
J.
No comments:
Post a Comment