Long time no see

Tere blogi,

Ma olen sinu ära unustanud. Ma üritan seda viga kohe parandada, sest nii palju on rääkida.

Ongi läbi siis kolmveerand sellest esimesest ülikooliaastast ja juba homme lähen koju, Tallinnasse, 18 päevaks. Tundub selline suure tähega Puhkus üle nii pika aja, sest siin on koguaeg sada asja vaja teha. Pakkisin kõik oma asjad oma toast kokku ja kõik mahtusid ühte suurde plastikkilekotti ja siis ma imestasin ja vaatasin seda kilekotti ja mõtlesin, et see ongi mu elu seal ja rohkem mitte midagi. Päris naljakas oli. Muidugi teised asjad olid veel kohvris ka, millega ma Eestisse lähen. Minu tuppa kolib B nii kauaks kuni ma Eestis olen, mis on päris lahe. Ma arvan, et mu tuba vajabki natuke uut energiat ja teist inimest.

Täna käisin ülikoolis, laupäeval, sest mu ülikoolist 4 filmitudengit teevad mu laulule muusikavideot ja ma pidin ka milli-sekundiks seal ilmuma, sest nende õppejõud tahtis, muidu oli algne plaan, et mina ei ole üldse seal videos. Nüüd on mu silmad seal videos. Juhhei. Saab põnev olema.

Ma olen jälle saanud nii palju targemaks kuidas asjad käivad siin maailmas ja kuidas teha, mida ma tahan teha ja kuidas elada oma elu nii, et ma oleks õnnelik ja rahul oma töö ja üldse.. eluga. Mul on peas kõik valmis. Nii palju võiks teha oma uue record label'i nimel, mille nime ma ka ametlikult ära registreerisin! Mul on nüüd White Bedroom Records Limited. Limited'i nad lisasid ise, sest see on üldine tunnus erafirmale siin. Mul on 1 aktsia ja ma olen ainuomanik paberite järgi, mis tundub päris formaalne. Tegelikult asjad pole nii tõsised, ma lihtsalt registreerisin selle nime ära, et kui ma ühel heal päeval olen piisavalt tark, siis hakkan tegutsema ja töötama millegi nimel, mis mulle tegelikult ka korda läheb. Kõige huvitavam on see, et alates selle 'firma' loomisest on nii paljud huvitavad inimesed minuga ühendust võtnud ja see näitab, et sellist see on ikkagi nii õige asi ja ma ise olen alati nii eksited kui keegi uus jälle mingi huvitava meili saadab.. või siis inimesed muusikamaailmas on lihtsalt kõik liiga desprate, et kuskilt raha välja pigistama.. ei tea tegelikult seda õiged vastust. Mulle meeldib nii väga ajada asju ja mõelda plaane, mida kõike võiks teha, sest pmst ma saaks ükskõik mida teha. Lihtsalt tee. Ma olen ikka nii siuke inimene, kes ühe korra mõõdab ja siis ühekorra lõikab. Ma olen kuidagi väga rahutu, aga samas see teeb mu otsused kõik väga kindlaks ja ma ei jäta nii kaua rahule kui mul on tunne, et nüüd võib puhata natuke ja rahus istuda. Ma tean, et nii palju nii palju tööd ootab ees, eriti kui ma tahan ise teha ja ise jõuda, aga ma ootan seda tööd ja olen nõus pingutama ja töötama veri hambust väljas, et sellest asja tuleks, sest see teeks mind nii õnnelikuks. Ma oleksin uhke enda üle ja ma tean, et ma pean tegema seda.

Mulle nii meeldib meie korter siin Londonis. Sellel on nii oma koht mu südames ja see linn... see linn on lihtsalt nii kalliks saanud, kõik selle omapärasused, inimesed, kohad, ilmad.. kõik..see käib nii omas rütmis ja see rütm on nii südames juba. Ja mulle meeldib, et ma sõidan ülikooli Londonist välja alati ja näen lehmi ja põllumaid, puid ja mägesid, väikeseid linnasid keset orge..see kõik on maagiline. Vähemalt ma näen seda nii. Võibolla on see see, et kui harjud siis hakkab meeldima.. aga ma ei tea. Nii palju on siin veel teha ja nii palju saab siin tehtud, kui midagi teha. Selline tunne, et antke mulle kompass kätte ja ma leian Püha Graali noh. Mai tea. Meeletu. London. Täna sõitsin Marylebone'ist bussiga O tööjuurde, et koduvõtmeid tuua ta käest ja terve tee bussis kuulasin oma selle-londonis-veedetud-aja-laule ja vaatasin aknast välja ja üritasin kõike seda läbi seedida, mis vahepeal on toimunud..aga see tundus kuidagi võimatu. Ma arvan, et ma nüüd lähen koju ja siis alles saan aru tegelikult, mis vahepeal on toimunud või muutunud. See on nii huvitav aeg mu elus, et ma ei kujuta ette ka mis ma teen, kui see kõik läbi saab ja mingi rutiin ja asjad kõik peale tulevad. Ma samas ei lubaks endal kunagi igavaks minna, mingit mängu peab alati mängima. My innerchild talkin.

Nii palju ilusaid hetki on olnud nii paljute ilusate ja heade inimestega, et ma pean ikka olema üks õnnelik inimene. Tahaks kõik need hetked oma ajju pildistada ja videotena üles võtta. Kõik need naljad, peod, külalised, jutud, tülid, hulluhood, koristustuurid, rohimised, aias istumised..

Never give up, I guess..

J.