Hello, tere, kallis lugeja või siis mina ise mõne aasta pärast.
Lehitsesin siis üle nii pika aja oma blogi ja avastasin, et selle olemasolu on nii tore. Mul on kahju, et ma pole järjepidevalt kirjutanud, aga vähemalt olen midagigi kirjutanud.
Ülikooliaeg hakkab vaikselt läbi saama ja ma olen jõudnud selge taevani kus ma näen, et kõik saab korda. Ma näen, et see on mu käe ulatuses, pean lihtsalt viimast korda välja sirutama, et saada see kätte ja siis juba uute ja suuremate eesmärkide poole. Need eesmärgid on veel vaja paika panna, aga ma arvan, et see on juba seotud enda maksmapanemisega.. see on üks ainukesi asju mida ma arvan et ma actually suudan teha.
Lõpetasin siis Jamie's töötamise ja on aeg uute väljakutsete järgi minna ja panna prioriteedid paika ehk siis ülikooli lõpetamine. Poleks kunagi uskunud, et ma kuskil nii kaua vastu pean, aga ilmselt koht oli õige ja mina sobisin sinna kõikide oma vigade ja heade külgedega. Lõpuks oli see, et iga inimene kes tuli asendama või ülemus kes tuli head office'st teadis mind ja ma olin alati see keda kõik teadsid ja ma teadsin inimesi üle kogu UK Jamie restoranidest. Imeline tunne on see, et sa tead inimesi, eriti just tööalaselt ja Jamie Oliveri alt. IMELINE! Ei teadnudki et selline mingilmääral 'kuuluvus' tunne annab nii palju juurde. Ilmselt sellepärast ma kadusin natuke sinna ära ka, sest ma panin sinna nii palju energiat, et lõpuks oli tunne nagu mitte miski muus mu elus enam ei saagi mu tähelepanu.
Olen Janette Mooniga praegu väga rahul ja kogu selle projektiga, mis ma olen loonud. Video panime ka välja ja selle üle ma olen õnnelik. See teeb mind lihtslat nii õnnelikuks. Isegi siis kui mul ei ole miljon vaatajat ja inimesed ei pildista mind tänaval, see kogu eneseväljendus teeb mind nii õnnelikuks. Ja õnn ongi see mida me elus ju jahime, vähamalt mina jahin. Olen leidnud ühe asja mis mind tõsiselt õnnelikuks teeb, kas just leiva lauale toob, aga teeb õnnelikuks. ÕNN.
Ray, mu branding'u õpetaja ütles eile, et iga hommik pead olema suuteline vastama kolmele küsimusele.
What do you look up to?
What do you look forward to?
What do you chase?
Minu vastused eile olid, et
Successful & passionate people.
Freedom & choices.
Happiness.
Ja muidugi mida ta meile koguaeg rõhutab, et kõige tähtsam on teada, kes sa oled.
Vision - mission - purpose.
Kui tead neid, siis keegi ei saa sinusse mitte usukuda ning muidugi ka see, et mitte keegi ei saa sind kunagi rohkem armastada kui sa iseennast armastad, seda armastab Ray ka meile iga lecture öelda.
Vahel on mul tunne, et mida rohem ma saan suuremaks ja täiskasvanulikumaks seda rohkem ma olen segaduses, et mis on selle kõige mõte ja tähendus ning mida ma siis sellest kõigest nüüd õppima peaks. Mis on minu mõte ja tähendus siin planeedil. Ma olen sellele viimaselajal nii palju mõelnud ja ma olen täiesti kindel, et mul on mingi eesmärk siin planeedil, mitte otseselt muuta maailma aga muuta maailma kellegi jaoks ning aidata ja aidata ja aidata ning armastada ilma tingimusteta, ma ei räägi romantiliselt armastusest vaid armastusest, mis algab hoolimist teisest ning teistest enne kui endast. Arvestamisoskus. Asjad mida paljud naised õpivad alles siis kui nad saavad emaks. Ma usun, et ükski naine pole täiuslilk unless ta pole olnud ema. Kui sa pole üritanud võimalikult vaikselt uksi sulgeda ja pannud oma elu kellegi teise elust tahapoole siis sa ei tea mis tähendab tegelik armastus. Sellepärast mul on kõikide emade ja isade vastu nii palju austust, sest mina oma iseloomult olen olnud isekas, lärmakas ja alati lihma-lahma, aga ma arvan et ma õpin, vaikselt vaikselt, aga ma õpin. Ma õpin mis tähendab, et mina ei ole maailma keskpunkt vaid pigem killuke suurest klaasvaasist mis on miljardiks tükkiks kukkunud. See, et kõik siin maailmas on saanud alguse ühest kohast, see et kõik asjad on üks oma olemuselt lihtsalt erinevad vormid. Mina ei ole ainuke ja maailm ei ole siin, et mulle midagi õpetada. Ma olen siin, sest ma olen üks killuke mis kukkus põrandale kui vaas purunes. See ei anna mulle vähem ega rohkem õigust olla see kes ma olen, aga jah, arvastamisoskus, asi mida mul on õppida veel elult. Ilmselt see mida ma olen õppinud aja jooksul on see, et ma ei tea ikka mitte midagi. Ma ei oska veel mitte midagi. Enesekindlus on mu sees aga teadmine, et on nii palju asju mida ma ei tea. Ma ei kadesta neid inimesi, kes on oma roosa vati sees ja arvavad et nad on kõige tähtsamad. Ma olin üks nendest kunagi. Ma arvasin, et kõik on loodud minu jaoks ja kõik muu on mäng. Nüüd ma alles näen kui paljusid asju ma ei oska, ei saa muuta ja ei ole võimeline nägema mitte kunagi.
No comments:
Post a Comment