Veetsin õhtu oma parimate sõpradega ja kallis Kairi oli ka meiega. Kuradi lahe neiu, seda võin nüüd julgelt väita. Istusime Nooruses 3 tundi. Mida vähemaks alkoholivarud jäid, seda rohkem jutt jooksis ning me rääkisime tükk aega oma sala-käitumistest, mis on nii imelikud, et kui kellelegi rääkida niisama, siis nad ilmselt soovitaks sul konsulteerida psühholoogiga. Mina näiteks(kui istun autos, juhi kõrval) mõttes pean iga tänavavalgustusposti tagant läbi jõudma, nagu slaalom-suusatamine. Ma teen seda alati automaatselt, kui auto sõidab ja siis kui ma ise avastan ükshetk, et ma seda teen, siia ma soovitaks endal ka konsulteerida kõrgema pilotaažiga.
Täna enne kui ma voodist üles tõusin, vaatasin lage ja mõtlesin, et tahaks näha sügise New York'i. Mõtlesin, et peaks minema septembrikuu teine nädal, siis oleks soe ja värviline. Tahaksin kõndida Central Park'is, sellel alleel, mis filmides alati on, nahktagi seljas, kott üle õla, juuksed salkus ja sassis ning süüdada sigaretti. Ma vaataksin kuidas jooksvad inimesed must mööduvad ning kõrvus oleks autode müra ja sireenide kaja. Soe, kuid mitte enam suvine õhk ei puhu mulle näkku, ma taipan, et kõik on ilus siin maailmas ning aastaajad on lihtsalt meie maailma nähtus. Ma ei saa siiamaani aru, miks me peame pidama ajaarvestust, sest kõik nagu nii tuleb millal tuleb ja läheb millal läheb.
"Maybe our mistakes are what make our fate. Without them, what would shape our lives? Perhaps if we never veered off course, we wouldn't fall in love, or have babies, or be who we are. After all, seasons change. So do cities. People come into your life and people go. But it's comforting to know the ones you love are always in your heart. And if you're very lucky, a plane ride away. "
Carrie Bradshaw
No comments:
Post a Comment