FINITOS BANDITOS

Just avastasin, et koolis on päris easy ikka käia. Inkas on Silvetiga alati huvitav, pransas on Ott väike hottie, kirjandus on naljakas.. ja hariv, teater on ajurünnak(mis actually feels good), bioloogias on 3D rakufilmid ning füüsikas Niidas räägib koguaeg maailmalõputeooriaid ning muid uusi tehnoloogilisi avastusi, üliäge. Koolis on lahe käia... kuigi täna ei olnud parim päev. Me teeme seda uut etendust ja ma sain nii palju riielda. Ma üritan nii hullult, aga ikka pole piisavalt hea. Lõpuks tekib selline tunne, et ma lihtslat ei oska enam mitte kuidagi olla, lihtsalt laseks maha ennast. Teisi kõrvalt vaadata on nii lihtne ja nende vigu leida, aga ise on nii faking raske. Ma pole veel usku endasse täielikult kaotanud, aga täna korra tekkis küll tunne, et okei, nüüd ma lähen ja kõnnin koju lihtsalt. Ilmselgelt see poleks lahendus ning ma ei ole inimene, kes põgeneks, kui on vaja seista silm silma vastu, aga see tunne reaalselt valdas mind päris mitu pikka minutit.
Käisin eile S'i etendust vaadamas. Lahe. Ma mäletan, kuidas me sõitsime tema juurest 17'ga linna ning rääkisime, et ta sai Polygoni sisse ja nüüd tal tekib mingi uus huvi ja uued tegemised. Mul on nii hea meel ta pärast, kuigi ma poleks arvanud, et kõik täpselt nii läheb. Kõik on läinud isegi paremini kui ma arvasin, et tal läheb. Ma lihtslat loodan, et ta ei kao sinna ning ma usun, et ta ei kao, sest ta ei ole see inimene, kes harrastaks kadumist. Thank god :).
Nende etendus oli tume-meresinine ning vahepeal valgust, geniaalsete noorte inimeste mõtetest. "Ma tahaks oma elu videolt vaadata." See oli mu lemmik lause, sest ma olen ise sellele ka nii palju mõelnud ja ma reaalselt tahaks sisestada kuhugile kuupäeva ja näha kõike läbi oma silmade uuesti. Samas, kas see oleks ikkagi hea? Äkki need mälestuspildid on segunenud mu kujutluspiltidega ning nendest on saanud veel paremad mälestused, kui need ehk reaalselt olid? Võibolla ei tohikski oma elu uuesti üle vaadata...