Keep holding on, little J

I wanna be in exile, nüüd.. for awhile.. kuidagi selline tunne, et peaks eralduma ja leidma taas mingi selguse kõiges. Mitte seda ei mõelnud, et ma nüüd olen üksi ja erak, ei kohtu ega räägi mitte kellegagi, mitte nii, vaid lihtsalt nagu kuidagi hoian suursündmustest eemale, hängin aint oma heade inimestega ja armastan neid koguu hingest ja kallistan ka.. hästi palju, see teeb asjad paremaks kohe. Homme on uus päev ja päike tõuseb ilusti jälle ja kõike saab paremaks muuta. Ma tunnen füüsiliselt mingit udus olekut, mis on eriti imelik.. peas nagu. Sõidan bussiga ja vaatan 30 minutit ühte punkti ning lõpuks avastan, et whoaaa, mida ma teen.
Täna käisin S'i ja E'ga kinos Punast elavhõbedat vaatamas. Eesti filmi kohta oli väga ilus, visuaalselt. Kõik Eesti filmid on samas nii külmad ja kuidagi väga terava teemaga. Tahaks lihtsalt näha ilusat filmi, ilusatest eesti inimestest, armastusest, päikese tõusudest, suveöödest, maagilistest hetkedest, hulludest pidudest, laheda valgusega tubadest ja kohtadest. Kui ma saaks filmi teha, mineeee, ma teeks maailma kõige lahedama filmi ever. Samas oleks mul nii palju ideid ka kui palju ma siin hetkel räägin, et mul võiks olla. Koguaeg ma mõtlen, et kui tuleb idee, et kirjutan üles. Ning kui idee tuleb siis ning kui ma siis mõtlen selle peale veel järgmised 5 minutit, siis see ei tundu enam nii hea ja ma viskan selle mõtte peast. Nüüd jällegi tahaks mäletada neid kõiki mõtteid.
Ma olen juba oma juukseteemaga nii segikamminud ja avastanud, et ilmselt ükskõik mis ei oleks, ei oleks ikka rahul. Ei tea kas keegi on kunagi rohkem rahul olnud ka oma juustega kui 3 päeva pärast juuksurit?! Mina igatahes vist ei ole.. okei vahel harva on juhtunud, aga see on väääga väääga harv juhus.
Tahaks reisile minna .. ja TAHAKS ET MU PEAS OLEKS SELGUS, mitte et ma oleks segaduses või midagi, lihtsalt tahaks et kõik oleks konkreeetne, nagu varem.