Dadaaamm! On käes blogi-aeg!
Hetkel on meie majas siis külalised A ja M. M läheb tagasi oma ülikooli linna täna, mis on Londonist väljas, nagu minu ülikooli linn. Ta teeb BA Vocal Performance'is, mis on eriti lahe. Ta alles teisipäeval tuli ja ta võeti veel selle aasta kursusele sisse, sest ta taipas, et Eestis pole tõesti mitte midagi teha. Ta rääkis juba, kuidas tal seal on ja mis võimalused on - täiesti ulme. Kogu Entertainment Industry on siin ikka nii arenenud ja need KOOLID ja see tase on lihtsalt nii kõrge. Ülikool pakub nii palju võimalusi ja annab põhimõtteliselt nagu tiivad, aga lendama pead ikkagi ise õppima. A läheb kolmapäeval Eestisse tagasi, kuid täiega lahe, kui sõbrad on külas. Selline kommuuni-elu on ja tegelikult nii lahe kõikide sõpradega koos Londonis elada. Tegime eile eriti fancy dinner'i -spagettid toorjuustu, kanafilee ja päikesekuivatatud tomatitega pluss veel vein.
Täna vaatasime X-Factori esimest Live Show'd ja naersime ja imestasime, mis inimesi ikka leidub. Mu õppejõud rääkis, et see on ikka täiesti ulmeline, mis summasid X-Factori pealt teenitakse ning kui sellise pilguga vaadata, siis näeb, et see on ikka kõik väga commercial.
Ülikoolis oleme palju rääkinud ja arutanud, kuidas kõik käib siin muusika maailmas ja mul on selline tunne, nagu keegi oleks silmaklapid eest ära võtnud ja nüüd ma näen tegelikult, miks mingi asi toimub ja kuidas see toimib. Tavalisele kuulajale jõuab lihtsalt mingi recording loost ning vahel ehk satub mõnele live'ilegi, aga kõik see psühholoogia, mis on selle taga, kõik see turunduspool ning seadused. Tegelikult pole muusikatööstus mitte midagi muud kui tavaline raha-tegemis-masin. Ma lihtsalt pean siinkohal tsiteerima: "Teadmatus on õndsus" või "Ignorance is bliss". Mina isiklikult ei suuda pärast kooli samal päeval muusikat enam samamoodi üldse kuulata, eriti pärast seda kui mingi õppejõud on teinud nii selgeks, et muusikatööstus käib varsti nii põhja ja nii poolnaljaga küsib, et miks te tulite seda õppima, film, IT või videomängutööstus, no palun, teenite miljonites rohkem. Kõik õppejõud väidavad ka koguaeg ühte ja sama asja : "Yeah, I used to love music as you all do." Nädalavahetusel mul läheb see depressivne pilv jälle üle ja ma kuulan mussi ikka nagu tavaliselt, aga siiski koguaeg on mingi väike mees haamriga mul ajus ning küsib küsimusi nagu näiteks :"Miks see laulja niimoodi laulab?", "Milline selle bändi manager on?", "Palju nad teenivad?", "Kuidas nad elavad oma igapäeva elu?", "Mis nende imago on?", "Kes neid kuulab ja kellele nende muusika suunatud on?", "Palju neil on õigust oma lugudes ise otsustada, mida nad salvestavad ja kuidas?". Ma lihtsalt sooviks, et ma ei analüüsiks nii palju, sest ma ei saa enam üldse lõdvaks lasta ja lihtsalt muusikat endast läbi lasta..aga noh, that's what I wanted, right??
Tsiteerin oma lemmik lauset artiklist, mida pidin muusika-žanrite-loenguks lugema.
"The use of music can vary as to how important it is in defining one's social identity, how significant it is in determining one's friendships, how special it is in forming one's sense of self."
Again..ma kordan ennast.. BE CAREFUL WHAT YOU WISH FOR. Mitte, et ma ei oleks rahul. Ma olen väga rahul ja tunnen, et esimest korda elus ma hakkan suureks saama ja ma tean millestki rohkem kui mu ema või isa. Teate seda hetke kui mingi hetk hakkavad lapsed vanematele tsiteerima, mis on pop ja kuidas kõik asjad käivad, millist veini tuleb juua ja milline on õige tee lahenduseni. Millal need rollid vahetuvad ja kuidas need vahetuvad? Millal vanemad enam ei oma sind, vaid sina omad neid? Mind ükspäev täiega huvitas see mõte. Kui keegi teab vastust, siis ootan vastukaja. Mitte, et ma tahaks suureks juba saada, aga ilmselt olen selle valiku juba endalegi teadmata teinud - see aeg on käes.
Eile M ja O käisid mul klubis külas (A ja T ei jõudnud enne 11, seega ei saanud enam tasuta sisse ja ma ei saanud ka midagi teha) ning jõid muidugi tasuta. Me süsteemisime seal ikka nii naljakalt. Panin nende raha kassase ja vahetasin lahti, andsin neile samapalju tagasi. Vahel võib ja parimatele võib. Muidu ma olen tööl korralik. Mul tõsteti palka ja ma olen üleval korrusel suures baaris. Teised töötajad on veits imelikud inimesed ja nad kõik imestavad koguaeg, et ma nii hästi inglise keelt räägin ja nii hästi hakkama saan ja nii kiire olen.. aga mis seal siis saada pole? Üks päev üks baarman imestas, et ma oskan 10'nest lahutada peast 7.60. Ma ei kujuta ette, kas nad on seal 4-klassi haridusega või midagi. Ma ei kujuta ette, mis nägu nad teeksid matemaatika riigieksami peale.
Tegelikult loeb ainult 1 asi - I'm HERE and that's the ONE and ONLY thing what I want.
On inimesi kellega sa jagad oma elu ja on inimesi, kellega sa elad oma elu. Need, kellega sa jagad oma elu, on mööduvad inimesed. Kindlasti nad jätavad oma jälje, aga neil pole suurt kaalu või mõjutust. Ja on inimesed kellega sa elad oma elu, kellega sa jagad iga sammu ning käid nendega käsi-käes tulest ja veest läbi. Ma igatsen oma inimesi, kellega ma olen ELANUD oma elu..
Much love,
J.
No comments:
Post a Comment