So High

Täna oli üks väga huvitav päev. Läksime siis toidupoodi, mis on meie lähedal ja suhteliselt suur. Võtsime käru ja ma panin 1 naela sisse ja noh, lähme siis ostlema! Tunni aja jooksul oli meil korv asju täis, tema pool ja minu pool korvist. Läksime siis maksma. Tuli välja, et ennäe, siin ei saa maksta millegi muuga kui UK kaardiga. Maksin siis O eest sularahas ja enda eest ka kuidagi vaevu. Panin oma toidukoti korvi ja läksin korvi ära viima. Panin ostukäru kinni teiste külge, et saaks 1 naela tagasi. Hakkasin juba ära tulema, kui O karjub, et su toidukott on seal sees tolvan, ja ise naerab ning kõik inimesed, kes ümber on naeravad südamest. Mina siis lähen tagasi ja teen käru uuesti lahti, võtan oma toidukoti ning üritan võimalikult kiiresti põgeneda. Algne plaan oli tegelikult, et me kärutame selle toidukorviga koju, sest me lihtsalt ei jaksanud tassida neid kotte, aga siis mõtlesime, et see vist ei mahu esiuksest sisse ning tagasi seda ikka tooma ei hakka ning pealegi, oleks ma 1 naela kaotanud, kuigi nalja oleks palju saanud. Jõudsime koju ning avastasime, et ilmselgelt külmkappi ei mahu need kõik asjad. Hakkasime siis vaidlema ja kaklema, kuidas ja mis peaks olema. Lõpuks läksime suht närvi mõlemad ja ma tahtsin saada 1 riiulit, kust O koguaeg mu asju ära tõstis. Veits naljaga seal kaklesime ja kuna külmkapi uks oli lahti siis kukkusid sealt välja suured sibulad purgis, mida O endale ostnud oli. Oi jumal, siis ma naersin umbes 10 minutit järjest, sest see oli kõik nii naljakas ning tema ise oli mega närvis.

Eile tööl olid VIP baaris koos ühe eriti laheda naisega, kellega tegime koos shotte koguaeg. Ta ütles mulle tööl koguaeg J ja siis ma mõtlesin, et ma hakkangi inimestele ütlema, et mu nimi on Janet, but friends call me J. Juba bussis sain seda teha, kui sain tuttavaks ühe noormehega, kes arvas, et ma ei oska inglise keelt kuna ma ei rääkinud temaga, aga tegelikult mul olid lihtsalt kõrvaklapid peas ning ma ei kuulnud.. pärast naersime selle üle. Ta sõitis muga koos bussiga Mile End'i ja rääkisime muusikast, supervõimetest, tööst ja Stencil-art'ist, sest ta nimelt tegeles sellega. Päris põnev oli tegelikult. Siin ikka kohtab kõikvõimalikke inimesi kõikvõimalike taustadega. Iga õhtu uus nägu ja sa tead, et sa ei näe neid enam kunagi, aga ikkagi jääb nagu mingi väike tükike nendest minuga.

Nüüd läheme kohe koju ja hakkame X-Factori uusi osi vaatama. Pärast teeme ilmselt tavalise küünlad-terrassil ja muusika õhtu, kus räägime kõigest, mis on viimase 10 aasta jooksul rääkimata jäänud ja kusjuures..neid asju on tegelikult mega palju! Vahepeal me olime suht mures, et meil pole enam varsti millestki omavahel rääkida, aga te ei kujuta ette kui palju on neid asju, mida me isegi oma parimatele sõpradele ei räägi! Ulme. Nüüd me vist enamvähem teame juba kõike üksteise kohta. Ükspäev oli meil õhtu, kus rääkisime asju, mis on olnud kõige kõige kõige piinlikumad elu jooksul, et oleks tahtnud maa alla vajuda või lihtsalt nähtamatuks muutuda. Arutame tihti, mida inimesed on öelnud meie kohta ja kes mida ja millal ning kes kuidas ja miks nii käitus ja tuletame üksteisele meelde, mis on juhtunud ja kuidas erinevad inimesi neid olukordi erinevalt näha võisid. Selle asja ajendajaks oli ilmselt igavus, aga sellest tuli välja üks väga hariv sessioon. Meil pole tegelikult kunagi igav ning mina isiklikult ei salli inimesi, kes ütlevad, et neil on igav. Ärge siis olge igavad! Kes muu teie elu põnevaks teeb, kui te ise ei tee!?

Juhtus veel üks põnev lugu sellel samal õhtul. Nimelt läks O välja suitsetama ja mingi kamp musti seisis tänava nurgal. 2 valget tüüpi tulid neist mööda ning nad hakkasid üksteisele mingeid asju karjuma, kui valged olid neist möödunud, siis hakkasid mustad neile järgi jooksma ning üks neist valgetest peatus ja ütles, et don't come any closer ja võttis tuki välja ja tulistas. O nägi seda kõike pealt ning keeras otsa ringi ning läks sisehoovi. Mina olin samal ajal toas ning kuulsin seda lasku, see kajas üle tänavate. Ma teadsin, et O on väljas ja ma läksin paanikasse. 15 sekundi pärast helises telefon ja O oli megapaanikas ja ütles, et ta nägi just seda kõike pealt. Ta käskis mul ülevalt korruse aknast vaadata, kas kedagi on maja ees veel. Kõik oli täiesti tühi ning ma läksin talle ukse peale vastu ning ta jooksus maja tagant kiiresti tuppa. 45 minuti pärast olid politseinikud meie tänava ümber piiranud lintidega ning T ei saanud koju ning talle öeldi et võib minna 5-10 tundi enne kui saab. Me olime kodus ning ma ütlesin O'le, et ta PEAB minema ütlema, et ta nägi seda pealt..ta seisis 2.5 m kaugusel tulistajast. Ta ei tahtnud üldse minna, sest mõtles, et pärast aetakse teda siin püstoliga taga, sest obviously see tulistaja nägi, et tänaval oli veel inimesi. Seisime meie maja ukse peal ning vaatasime seda..kõik olid akende peal ja politseinik tuli ka küsis kas meil on vaja kuhugi minna. Siis O ütles, et ta nägi seda pealt ja politseinik sattus suht ekstaasi ning ütles, et paari minuti pärast on keegi meiega, kes teda küsitleb. 15 minuti pärast tulid detektiivid, 2 ülikonnas meest, istusid meie suurestoas ning küsitlesid iga detaili, mis juhtus, mida nad kandsid, mis kell, kuidas, kust nad tulid, mida nad karjusid. Üks detektiiv oli suht vait ja teine küsitles. See vaikiv detektiiv küsis järsku minult, et kas ma X-factorit vaatan. Ma hakkasin naerma ja ei suutnud midagi nii ootamatule küsimusele vastata. Siis see teine detektiiv ütles, et ah ära kuula teda. Vaikiv detektiiv nägi välja nagu Ryan Reynolds ülikonnas, ilmselgelt ma ei saanud sõna suust. Ühesõnaga ulme asju juhtub siin. Keegi vist kuuliga pihta ei saanud.

Tegin teile, sõbrad ja perekond, väikese video! Mõtlesin, et te pole mind ammu näinud, siis nüüd näete! Varsti tulete siia, või ma tulen koju ja see on nii niii nii lahe! Ma juba megalt ootan seda päeva!

Untitled from Janet Nommik on Vimeo.