Where I end and you begin

Vaatan praegu oma koduarvutist pilte ja mõtlen, et see aasta on olnud nii nii nii ulmeline aasta. Mida kõike juhtunud ei ole ja kus igalpool ma ära käinud ei ole. Ma tavaliselt valin iga aasta lõpus oma 'aasta lemmik inimese', kes on mind sel aastal eriti palju mõjutanud või aidanud..ma ei teagi kuidas täpselt, aga ilmselt kuidagi müstilist moodi. Hakkasin mõtlema sellele nüüd ka ja ma ei suuda valida, sest nii palju inimesi on mind toetanud ja aidanud läbi nende suurte muutuste, kes on olnud toeks vaimselt ja kes on olnud toeks füüsiliselt. Kõik mu lähedased, sõbrad ja tuttavad on see aasta nii suure panuse andnud minuarust, et see oleks lihtsalt kõige ebaõiglasem kedagi eraldi välja tuua, sest ma võiksin kõigile anda karika ja teha suure kummarduse selle eest, et nad lihtsalt on olemas olnud ja mind kuidagi omamoodi vähekene jälle edasi aidanud. Mõni on kirjutanud mulle paar lauset, mõni paar kirja ja mõni inimene on talunud mind päevast päeva Londonis või mõni on mind Eestis päevast päeva tagasi oodanud.. mitte kedagi ei saa võrrelda, sest igal ühel on olnud oma oluline roll, sest see aasta on olnud kõige keerulisem ja raskeim aasta, mida ma üldse olen pidanud elama oma elu jooksul. See on siiamaani veel keeruline ja ma ei tea siiamaani, kas ma olen seal, kus ma tahan olla ja ma pole mitte millestki kindel. Ma ei oota enam mitte midagi, ega looda, vaid lihtsalt elan päev korraga ja vaatan, mis saab. Mis saab minust, kui ma enam ei tööta pidevalt mingi suure suure eesmärgi nimel. See ei tähenda, et ma annan alla, aga ma lihtsalt ei jaksa enam otsida midagi suurt ja vägevat, sest seda ei ole. Üksi oleks igatahes kõike seda raskem teha ja täna jõululauas ma taipasin, et mul on tegelikult siin kõik, mida ma vajan, aga ma otsustasin minna ja hüpata pea ees tundmatusse, mille eest ma muidugi endale tänulik olen, sest riske peab ju võtma. Tõestasin endale, et ma sain hakkama sellega. Ma sain hakkama Londonis elamisega ja ma tulin endaga toime. Nüüd ma olen nii palju targem ja võiksin kirjutada ilmselt romaani, mida ma kõike endaga valesti olen teinud, aga mis on mind tegelikult lõpuks kuhugi palju paremasse kohta välja viinud. Ma olen praegu jälle kodus ja mitte miski ei tee mind õnnelikumaks, kui siin olemine. Siin linnas olemine, teadmine, et kõik mu kallid inimesed on 20 km raadiuses ja see, et ma tunnen ennast nii värske, rõõmsa ja heana.. see on lihtsalt maagiline..puhkus.
2011 kokkvõte: kooliasjade ajamine, lõpuetendus, London, Amsterdam, lõpetamine, Jaanipäev Väänas, sünnipäev, Rapla-tripp, London, Tallinn. Ja aastalõpp sõbradega Londonis. Ja nii see elu käibki.