Nobody, but me

Täna hommikul lugesin ajalehest artikklit selle kohta, et kõik mis me internetis teeme jääb suuremal või vähemal määral ka pärast meie elu aega siia maha. Hakkasin siis mõtlema, et kas sellepärast ma äkki kirjutangi blogisid või postitan laule soundcloud'i, et see jääks minust maha? Ma olen suhteliselt kindel, et ma isegi ei tea veel, mida see tähedab, veel vähem teab seda keegi teine.

Mul on tunne, et ma olen siin ülikoolis nii palju arenenud ja mul ei ole mingi määral sellest kellegagi rääkida ja ma mingil määral hakkan taipama, seda vahet inimeste mõtlemisviisis, kes on käinud ülikoolis ja kes mitte. Täna, esimest korda elus, hakkasin mõtlema, et kas seal on siis suur vahe ülikoolis käijate vahel ja nende vahel kes pole sinna veel jõudnud? Avastasin, et on küll. Minu jaoks igatahes on seal suur vahe, sest ma tunnen, kuidas ma mõtlen, näen ja suudan kõike palju suuremalt võtta.

Mu korterikaaslased ütlesid eile, et mu kõige imelikum tuju on see, kui ma hakkan mingeid lambiseid küsimusi küsima nagu näiteks, mis sa hommikust sõid ja täpselt tahan kirjeldust kuidas ja kus ja miks just need asjad või kuidas see inimene tere ütles või mida ta kehakeel rääkis või mis asja ta poest ostis kui ta meile külla tuli. See on kõik on nii tähendusrikas. Ma arvan, et inimestele ei meeldi mu need küsimused sellepärast, et see paneb nad mõtlema ja nad ei viitsi mõelda. Samas ma saan ka nendest aru, mis vahet sel on mis ma hommikuks sõin või mis vahet sellel on kuidas keegi midagi ütles või miks ta midagi tegi. Ma usun, et kõigel on põhjus. See kui sa lõikad hommikul pudrupeale kõik võimalikke puuvilju, siis see on nii suur märk su iseloomust, su harjumustest ja üldse kultuurist, kus sa oled või oled kasvanud. Ühesõnaga, ma ei lõpeta nende küsimuste küsimust, ükskõik kui palju inimesed väldivad nendele vastamist või naeravad nende üle, sest minujaoks on see maailma põnevaim asi.. detailid on kõige paremad asjad, et saada tõeliselt inimese selle 'tõelise' mina juurde.

Istusin just murul ja sõin lõunat, vaatasin enda ümber ja hakkasin mõtlema, et täitsa lõpp, ma istun siin, keset Inglismaa väike linna, käin ülikoolis, elan siin. Kas ma olen kaugele jõudnud? Kas see, et ma geograafiliselt siin paiknen on mingi märk, sellest et ma olen kaugel? See, mis mina arvan sellest ja see mis teised arvavad sellest on nii erinev ja üldine arvamust, kui kaugele sa oled jõudnud.. need kõik on nii erinevad.

Ma ei kirjuta blogi sellepärast, et kellelegi tutvustada oma elu või kellelegi näidata midagi. See on lihtsalt minu võimalus kellegagi rääkida või kuhugi kirjutada need mõtted üles, millest üks päev keegi võib olla saab aru. Sest hetkel, ei saa keegi aru. Ma pole pessimist, ma lihtsalt naudin seda, et ma kirjutan seda blogi mingil määral tühjusesse ja ma kunagi ei tea kelleni see jõuab või kuidas.. ja see teeb selle huvitavaks, et äkki seal on keegi, kes saab aru või mõistab.