Let them know it's christmas time!

Ja nii hakkasidki meie esimesed ettevalmistused jõuludeks kodus, Londonis..

Be

Sügis on täiesti kätte jõudnud. Ilmal pole vigagi, sest mantliga on ikka mõnus käia, aga salli peab küll 3 korda ümber kaela panema. Meil on kõik kodus tõbised ja mul on tunne, et ma ka varsti, aga ma üritan seda iga hinna eest vältida - ingverit ja küüslauku!

Järgmine nädal on mul koolist vaba nädal - Guided Learning Week, ehk siis nädal, mille me kõik peame veetma kodus raamatuid lugemas. Kavatsen selle nädalaga kirjutada ära ka oma 3 esseed, mille tähtajad varsti hakkavad kukkuma. Eile tulingi koolist 8 raamatuga, viis pressisin kotti ja 3 hoidsin käes. Raamatukogus ma läksin muidugi puhta hulluks ära, sest iga raamat tundus nii põnev. Ma lihtsalt istusin seal riiulite vahel ja lappasin need 30 raamatut läbi, mis ma olin välja valinud. Kohutavalt palju põnevaid asju, alustades sellest, kuidas narkootikumid on pop-muusikat mõjutanud kuni lõpetades sellega, kuidas popmuusika lüürika on üles ehitatud ning mis on need reeglid. Igal lausel lüürikas on mingi kindel eesmärk. Iga rida vastab küsimusele umbes "kus sa oled".. järgmine rida "mida sa tunned". Kõik on täiesti raamis, nii naljakas. Ühesõnaga istusin seal maas ja lugesin neid raamatuid nagu hull. Nii raske oli sorteerida. Ma muide kavatsen väga palju õppida, sest siis ma kunagi tean, millest ma räägin. Ühesõnaga on veel nii palju õppida, teha ja näha. Ma ei kujuta ettegi lihtsalt! Tahaks kõigest kirjutada, mida meile on räägitud, mida ma olen teistelt kuulnud ja üldse, mis teooriaid ma olen välja mõelnud, aga neid on nii meeletult palju. Eile rääkisin kodus ka pikalt külalistele igasugustest muusikutest nagu Radiohead ja Adele.. sellised muusikud, keda me arvame, et on mega originaalsed, aga ma seletasin ära, miks ükski major record label'is olev artist, ei ole selline, sest ta ise tahab selline olla, vaid sellepärast, et see müüb. Radiohead'i kunstilisus ja sürrilisus on kõik part of the game ning Adele siirus ning naiselikkus, mis puudutab kõiki inimesi, on ka part of the game. Someone Like You ei ole Adele kirjutatud laul, kuigi tema nimi võib seista seal autorite juures. Sorry to break your dreams.

Mul on muide koolis suur eesmärk, ma kavatsen oma BA saada First Class Honour, ehk siis peab lõpetama tulemustega üle 70%, kuid enamus lõpetavad BA tavalise pass'iga, mis on 40%. Väga keeruline on see muidugi, aga esimese aasta hinded ei lähe arvesse, ainult teise ja kolmanda aasta, nii et praegu tuleb luua endale kindel vundament, millelt hakata üles ehitama kõike seda, mis on tegelikult väärt. Järgmine aasta peame võtma endale artisti ning siis hakkama temaga tegelema - turundama, promoma, looma imago, tegema demo'd etc. Selle kõige kõrval peame pidama päevikut "Reflective Journal" ehk siis kõik, kuidas miski läheb, mis nüüd saanud on, kuidas asjad arenevad ning see ongi üks väga suur osa järgmise aasta töödest ja see on meeletult põnev. Ma olen juba vaikselt artisti uuringuid alustanud ja kuna meil peab olema kõik UK põhine, siis ma ilmselt võtan mingid tüübid, kes mulle endale meeldivad ja on suht alguses oma asjadega. Mul on juba 2 valikut, kellega ma olen sellel teemal suhelnud. Esimene bänd pole nii hea, aga teine bänd, kellega ma ise pärast nende kontserti kontakteerusin, on super cool ja nad teevad järgmised 3 kuud plaati ka, niiet mul on aega oma master-plan'iga tööd teha. Pluss mu kursakaaslased juba töötavad igal pool, tegelevad promo ja kontserdite korraldamisega Camdenis ja tunnevad inimesi. Sellepärast on ka eelis, sest algsed tutvused on olemas ja meil on tegelikult üpris asjalikud kõik, sest kõik teavad, mis tahavad ning on väga konkreetsed ja sihikindlad selles osas. Ma arvan, et ehk hakkab see mullegi külge ning ma pole enam nii "häma". Ma usun, et hakkab!

Lisaks toimub Eesti saatkonnas veel mingi uus projekt, milles ma osalen - see on "Noored Londonis" või mingi selline saade pluss ajakiri, kus hakatakse näitama eestlastele, mis Londonis toimub ja mis on umbes popid kohad ja mida huvitavad inimesed teevad/räägivad. Meil on järgmine laupäev esimene pikk koosolek, kus ilmselt jagatakse ära, kes millega tegelema hakkab. Tutvustuses oli kirjas, et seal peab ennast tutvustama 30 sekundit. Ma nii jälestan selliseid asju. Inimesed hakkavad nii totraid asju rääkima endast, et mul on piinlik. Eks üritame siis olla tolerantsed ja toredad, nagu alati! Põnev igatahes, ehk ma annan teada, mis kuidas ja kunas juhtuma hakkab.

Aga kõige tähtsam on see, et kuu ja 4 päeva pärast istun mina Easyjet'i lennuki peal teel Tallinnasse. Täiesti uskumatu. Ärasaatmispeol tundus see pool aastat nagu igavik, samas see ongi nagu igavik olnud. Ma olen siin nii sisse elanud ja see on postiivne, ma tunnen kuidas ma olen inimesena kasvanud nii palju, rohkem kui kunagi varem lihtsalt ja nii lühikese perioodi vältel, täiesti uskumatu! Sõbrad, pere, küünlad, kuused, lumi, toit..

"I'll see you soon..."

J.

Keep the streets empty for me

Kell on 3:20. Ma loodan, et ma jõuan selle postituse kirjutada ära enne 3:33, sest seda kellaaega ma kardan jubedalt ning olen täiesti veendunud, et midagi ebaloomulikku toimub just siis. Kui nüüd enda vastu aus olla, siis ilmselt ma ei jõua seda postitust enne valimis kui 3:33 ehk siis hetkel, ma valmistun selleks kellaajaks isegi rohkem, kui selleks postituseks.

Okei, vaatamata sellele häirivale faktorile on palju asju rääkida. Täna hommikul läksid mu vanemad ära Londonist ja nad olid kõigest ainult nädalavahetuse, aga ikkagi oli väga tore jälle oma inimesi näha ja teada, et nad on ikka olemas! Tore oli käia toidupoes, et ma sain võtta asju, ilma mõtlemaks 10 korda kas mul on seda ikka vaja ja kas ma saan seda endale lubada. Samas oli ka suht harjumatu, kui mu ema ütles mulle, et pane oma mantel nüüd nagisse rippuma. Keegi pole mulle 3 kuud käske jaganud ja siis ma korra isegi natuke ehmatasin ja hakkasin naerma, sest see tundus nii naljakas, aga tore oli käsku täita isegi. Meil oli veel väga armas õhtusöök, mille mu vanemad valmistasid - eelroaks bruchettad pluss vein ja pearoaks kodune ja eestlaslik kapsa-hakkliha hautis, mis maitses nii hästi. Esimest korda oli meie suurtuba hubane ja seal oli mõnus olla. Mu vanemad tõid lõpuks mulle mu kõlarid ja cd-mängija ehk siis nüüd meil on muusika, küünlad ja punane valgus suurestoas, mis on perfect. Varsti ongi juba jõulud ja ma Eestis tagasi, ei kujutagi enam ette, aga nii lahe mõelda! Istuda vanavanematega laua-ääres, süüa mandariine, minna jalutama lumisesse väikelinna, käia kirikus ja mängida õega lumesõda.. jään ootama.

Ülikoolis pidime viimati kirjutama laulu 15 minutiga. See nägi välja nii, et iga grupp sai valida ühe ümbriku, kus oli 4 erinevat pilti ja nende piltide põhjal pidi kirjutama lüürika, aga kõike võis ka omamoodi tõlgendada. Lõpuks, kui meil oli umbes 3 minutit lõpuni jäänud ning me olime kõik täiesti pettunud oma loos, hakkas meie seltskonnast üks hästi sarkastiline poiss räppina kui halb meie lugu on ja ta räppis seda nii hästi, et me lihtsalt üritasime kirja panna, mida ta räppis ja lõpuks selle me ka esitasime ja põhimõtteliselt terve klass oli naerukrampides. Vähemalt midagigi.

Nüüdsest elab superstaari-Marit meie kodus, nii et fännide hordid seisavad iga hommik maja ees. Tegelikult pole asi üldse nii hull ja on tore, et M on siin meiega ja kõik on palju kodusem kui tema ka siin. Me just lõpetasime oma ööse juturääkimis-sessiooni ning meenutasime esimesi pidusid ja purjusolekuid, probleeme ja tülisid, inimesi, kes nüüdseks on ammu juba hukas ja just tänu oma nooruspõlevele. Aga noh, vähemalt meie oleme siin, kus me oleme ja kõik on sellega hästi. Ta elab meil kuni selle aasta lõpuni ja aasta algusest kolib korteri-Stina sisse ja suvel tulevad kõik muud eestimaa noored kuulsused ka meiega Londonisse elama, niiet plaan on võtta Camdenisse 8-toaline korter, kuhu me kõik kolime. Milleks ühikas kui saab sellist elu elada eksole, ja veel Londonis!

See nädal tõotab tulla üpris vaikne, aga samas tegus, sest pean alustama essee'ga ja kursusetöödega vaikselt, see tähendab - raamatute lugemisega. Tegelikult ma olen väga motivee

ritud neid asju õppima ja lugema, sest see asi tõeliselt huvitab mind ning ma isegi niisama tahaks teada, kui ma neid asju ei õpiks.

Varsti saab mu blogil 10 000 vaatajat täis, nimelt kohe peatselt. Selle auks ma peaks tegema mingi vägeva sissekande - kui kellelgi on ideid teemadel, mis seal kõige vägevamas sissekandes võiks olla, siis ootan neid huviga, sest mul pea täiesti tühi!

Käisime ükspäev O'ga Primrose Hill'il, kust näeb tervet linna ja istusime seal. Vihma sadas ja istusime pingil hiigelsuure vihmavarju all ja vaatasime linnatulesid läbi päikeseprillide(parem valgus). O tahtis, et ma paneks tema iPod'ile terve oma muusika playlisti ja siis ta ütles, et tänu sellele ta on viimasel ajal koguaeg kuidagi minu-maailmas, sest põhimõtteliselt on see ju soundtrack-to-my-life. Kuna me kuulasime samal ajal minu iPod'i seal mäel, siis ma lasin tal valida ühe laulu, mis on kõige-minu-maailmalikum. Ja ta valis selle laulu, mis üleval lingina. Fever Ray - Keep The Streets Empty For Me.

"Uncover our heads and reveal our souls

We were hungry before we were born."

/////////// hiljutisi pilte sellest kui A siin käis

On the wall

Vahepeal on A ja S käinud ning kõik on kuidagi eriti hästi siin, kui on oma inimesed, kellega sa pole nii harjunud, kui nendega kellega koos elad. M käib vahepeal meil külas ülikoolist ja siis on jälle mega tore kui on kellegagi midagi uut ja põnevat rääkida. Järgmine nädalavahetus tulevad vanemad ja õts ning siis saan endale tellida kõike põnevat kodust! Oeh, nii tore näha oma pere, ma ei kujuta ilmselt ette ja ilmselt ei oska seda välja ka näidata, aga.. uskumatu!

Kõige lahedam turg, kus me käime vahel nädalavahetusteti on Broadway Market, kus tõesti enamus on kohalikud noored ja kõik istuvad kohvikutes, raamatupoodides või siis käivad turul ringi, kus erinevad talud ja inimesed müüvad oma produkte. See on hästi hea auraga koht, kuhu kaduda. Meie lemmik kohvik on siiski Hurwundeki, mis on jaapanlaste kohvik, tehtud vanasse angaari, mille ülevalt sõidab rong ning seal on selline vintage teema. Kõik sisekujundus on väga väga lahe, vanad kulunud tellise seinad ja kaabud ja kotid rippumas, suured lühtrid laes ja vintage diivanid, suured aknad ning väliterass, mis näeb välja nagu old-school mänguväljak, tuhkatriinu kõrvitsast tõllaga ja vanade mänguasjadega.

Ülikoolis ma olen ikka veel suht erak, sest seal on kõik kohalikud ja väga raske on kohe nende slängi ja naljadesse sisse elada, sest neil on väga väga teistmoodi kõik see, kõik on väga pealiskadused, esmapilgul küll. Ma ei saa pooltest naljadest arugi või siis pole need minu jaoks üldse naljakad. Väga raske on kohaneda. Üks mu kursaõde Holly on tore, ta käib ka Londonist koolis ja siis ta koguaeg kutsub mind välja, sest ta ilmselt saab aru, et mul pole ühtegi sõpra seal, haha. Järgmine nädal me läheme hängime kuskil mina, H ja Divine (üks must tüdruk, kes on hästi aktiivne ja rõõmus, tema nalju ma mõistan ainukesena), sest me elame Londonis ainukestena. Kõik mu kursusel millegipärast kardavad mind, aga tegelikult kardan mina neid miljon korda rohkem. Ma pole väga see inimene ka, kes läheb ja pressib kuhugi seltskonda, ma pigem alati ootan, et minu inimesed leiaksid minu. Või siis ma leian endale ühe oma inimese ja siis me kuidagi magnetiga tõmbame sarnaseid inimesi ligi, päris keeruline protsess ühesõnaga.

Ma igatsen head teatrid, pehmete istmetega kino ja häid söögikohti. Oma tuba ja seda, et ma saan poes käia ja võtta mida tahan, ilma, et ma peaks iga senti lugema.

Hiljutisi mõtteid..

Naljakas, et inimene pole kunagi rahul. Millegipärast ma arvasin, et kui ma tulen Londonisse, siis kõik hakkab kohe juhtuma ja kõik muutub kategooriliselt. Ma arvasin, et see linn teeb minu heaks kõik ära. Ma arvasin, et võimalused lendavad ja peaasi, et ainult jõuad järgi joosta. Tegelikult pole üldse nii. Tegelikult on nii, et London ei ole mingi suur ja magic place, kus kõik head asjad juhtuvad ning see linn ei tee mitte midagi sinu heaks. Sa pead tegema ise, nagu igalpool mujalgi. Kõik peab ise ajama ja orgunnima. Ma arvasin, et ma siin olen hullult teine inimene, koguaeg hästi õnnelik ja kõik on alati mega äge. Tegelikult ei ole. Inimestele ei meeldi üldiselt lugeda kui kellelegi läheb halvasti või ta ei ela mingit unelmat kuskil kaugel paradiisi saarel. Kõigile meeldib lugeda ja näha pilte asjadest, mida neil endal ei ole. Ma ei hakka nüüd kirjutama, et mulle ei meeldiks siin või et midagi oleks valesti, kindlasti on palju asju valesti, aga te ei taha sellest lugeda ja seda ma ka ei kirjuta. Mitte, et ma hooliks, mida keegi arvaks, vaid lihtsalt, mahutan ennast natuke siin ühiskonna raamidesse ja teen teid õnnelikumaks ja ehk ennastki, kui ma ei kirjuta asju nii nagu nad tegelikult on, mingil määral eiran võibolla. Blogi kirjutamine on tegelikult väga kasulik, sest ma saan ise aru palju selgemalt, mida ma tegelikult mõtlen või kuidas asjad tegelikut juhtuvad, mitte nii nagu ma neid oma peas näen. Veel on naljakas see, et inimesed arvavad, et ma siin olen juba oma tähelennul ja ma ei kujuta ette mis ime asju veel. See ei ole nii. Siin on tõesti palju võimalusi ja mu ülikool tõesti pakub neid ja see linna pakub neid, aga siiski, see ei ole veel see. Need teadmised ja kõik inimesed, kellega ma potensiaalselt seal tutvuda võin, jah, see on tõesti võimalus, aga see ei tähenda, et ma oleksin juba kuskil lennul ausalt öeldes. Mul on hea meel, et kõik usuvad minusse ja toetavad, aga ma lihtsalt tahtsin kuidagi väljendada seda tunnet, mida inimesed tunnevad, nagu siin oleks kõik meeletult suur, lahe ja inspireeriv. Jah, aegajalt on see linn väga inspireeriv ja väga suur ja lahe, aga mitte koguaeg, mitte iga sekund kui ma siin olen. Praegu oma voodist aknast välja vaadates näen tumesinist pilvist taevast, vihmast aknaklaasi, kus tänavatuled vastu säravad ja lihtsalt olen. See pole nagu midagi meeliülendavat. Ma lihtsalt tahan hoitada kõiki neid, kes tulevad siia või lähevad kuhugile mujale oma unistusi täitma, et nad ei kukuks vastu maad kildudeks. Väga ettevaatlik peab olema nende asjadega.

Eile jäin tööl rääkima kahe kliendiga, kes alguses arvasid, et ma olen iirlane. Juba mitmed on arvanud, et ma olen iirlane. Ma ei oska veel seda mustrit lugeda miks, aga no huvitav igatahes. Nad küsisid mult, et kuidas mulle London meeldib ja kas ma Londonist väljas olen ka käinud. Ma ütlesin, et mulle meeldib, et siin on huvitav. Nad ütlesid, et London on nii hulluks läinud, et seal on võimatu kainet mõistust säilitada. Ma tegelikult isegi mõistan, mida nad mõtlevad. London on üks Euroopa pealinnu ja see on nagu läbikäiguhoov, koguaeg uued näod, uued inimesed, otsimas uusi väljakutseid. Mitte midagi püsivat, mitte midagi millest kinni hoida. Londonis on nii palju Aafrikast, Aasiast ja Araabia riikidest inimesi, et vahel tundub nagu olekski see linn nende oma. Neid on igalpool, iga teine pood on nende oma. Pole siin nii, et astud suurde ja puhtasse poodi sisse, nagu Eestis Selver või midagi. See häirib, et London kaotab iga päevaga järjest oma seda iidset ja ürgset müstilist vaimu, seda inglaste kõrgklassi mainet ja kultuuri. Mingitel hetkedel on see vaim olemas, kui sõidan näiteks bussiga teatud kohtades ja siis need suured ja meeletult vanad, ilusad majad, kõik see arhitektuur ja õhkkond, miljonid ülikondades siblivad inimesed - sellel on mingi omamoodi maagiga, aga kõik lõpeb sellega, kui ma tulen Mile End'is maha ja on üks hindu pood teise otsas, siis enamus moslemid siblivad oma kleitidega ringi ja see kõik, mis Londonist just Londoni tegi, on kadunud.

Bye bye

Spirits

http://www.bristolinmotion.com/index.php/gallery/1510-hessle-audio

Heyhoooo!

E käis külas, sest võitis nimelt piletid Bristoli KUUMIMASSE underground klubisse, mis oli tehtud suurde tehasesse, mis asus kohe jõe ääres. Tehase teisel korrusel oli VIP ala, kus olid esinejad ja siis niisama kõige ägedamad - nii ka meie! Kuna korraldaja oli väga üllatunud, et E oli tulnud just selle ürituse pärast Eestist kohale, siis tõi ta meile pudeli viina. Me naersime nii kaua selle peale. Enamus sellest pudelist on mul kodus praegu. Me saime veel joogitalongid ka millega sai nagunii juba tasuta. Nii palju siis alkoholist. Mina ja E muidugi koguaeg üritasime Jamie XX'i leida, kuid juba enne kui me sisse jõudsime minna, tuli ta juba oma sõbraga vastu. Ja pärast käis Jamie ja tema sõbra ning E ja minu vahel koguaeg mingi naljakas pilgumäng. See selleks. Bristolist me ei saanud tagasi kuidagi, sest buss oli täis ning bussijuht ei võinud meid lihtsalt peale võtta. Otsisime varahommikusest Bristolist teist bussijaama, kust pidi National Express minema ning see kõik oli lihtsalt nii naljakas, et me sealt minema ei saa, et see oli juba jabur. Lõpuks leidsime uue bussi ja päikesetõustes sõitsime Londoni poole. Koju jõudes tegime kanged kohvid ja läksime Brick Lane'i ja Tate'i. Me olime mõlemad füüsiliselt nii väsinud, aga see oli E eelviimane päev ja me ei saanud magama minna. See magamata öö annab siiski siiamaani tunda.

Vahepeal on nii palju asju juhtunud, et ei teagi millest alustada. Sügis on täiesti kätte jõudnud ning ilmad on järsku palju külmemaks läinud. Viimasel ajal on meil koguaeg külalised ja see on nii lahe, sest alati on kellegagi midagi uut rääkida ja koguaeg uued situatsioonid. London on ikka veel London, aga see pole midagi nii meeliülendavat enam. See on lihtsalt koht, kus ma olen. Lihtsalt linn. Naljakas, et kui unistus täitub, siis polegi nagu enam midagi jäänud. Enne oli nagu üks suur unistus, eesmärk..või mingi asi, mille poole püüelda. Nüüd ma nagu ei saagi aru enam, mis toimub. Uued eesmärgid on tulnud, aga need on juba sellised elulised. Ma tunnen, et mida rohkem ma sinna täiskasvanute maailma sisenen, seda rohkem ma surun ennast raamidesse, seda rohkem ma unustan ära, kes ma tegelikult olen ja mis ma tegelikult tahan oma elust.

Ülikool on jätkuvalt äge ja motiveeriv ning mu õppejõud räägivad lihtsalt nii hästi kõigest, et enamus ajast ma kas naeran nende sarkasmi peale või üritan kirjutada iga mõttetera üles, mis neil nii iseenesest tuleb. Näiteks lõpetas üks õppejõud seminari lausega: "Where there's chaos, there's a change - there's an opportunity." Ja mu lemmik on muidugi meie Music Cultures and Principle's õppejõud, kes näeb täpselt välja nagu Dave Grohl ja ta käib alati mustas ja laseb meile tunnis Black Sabbath'it või siis Jay-Z'i muusikavideoid, kus paljad naised hööritavad ning ise naerab nurgas ja pomiseb enda ette: "Ja selle eest mulle siin makstaksegi!" Aa, ühesõnaga ükspäev ta rääkis, kuidas ta kõndis McDonalds'ist mööda ja seal oli silt umbes, et :"Don't do essays, come to McDonalds!" Ja siis ta ütles, et ta läks selle reklaami peale nii närvi :"Who the fuck are you?? I don't start my lession: Don't eat junkfood!!!!"

Uued meeldivad lood

Jamie Woon - Lady Luck

I Break Horses - Winter Beats

I'll Take Care Of U - Gil Scott-Heron and Jamie xx

CIAO

Whereever you will go

Dadaaamm! On käes blogi-aeg!

Hetkel on meie majas siis külalised A ja M. M läheb tagasi oma ülikooli linna täna, mis on Londonist väljas, nagu minu ülikooli linn. Ta teeb BA Vocal Performance'is, mis on eriti lahe. Ta alles teisipäeval tuli ja ta võeti veel selle aasta kursusele sisse, sest ta taipas, et Eestis pole tõesti mitte midagi teha. Ta rääkis juba, kuidas tal seal on ja mis võimalused on - täiesti ulme. Kogu Entertainment Industry on siin ikka nii arenenud ja need KOOLID ja see tase on lihtsalt nii kõrge. Ülikool pakub nii palju võimalusi ja annab põhimõtteliselt nagu tiivad, aga lendama pead ikkagi ise õppima. A läheb kolmapäeval Eestisse tagasi, kuid täiega lahe, kui sõbrad on külas. Selline kommuuni-elu on ja tegelikult nii lahe kõikide sõpradega koos Londonis elada. Tegime eile eriti fancy dinner'i -spagettid toorjuustu, kanafilee ja päikesekuivatatud tomatitega pluss veel vein.

Täna vaatasime X-Factori esimest Live Show'd ja naersime ja imestasime, mis inimesi ikka leidub. Mu õppejõud rääkis, et see on ikka täiesti ulmeline, mis summasid X-Factori pealt teenitakse ning kui sellise pilguga vaadata, siis näeb, et see on ikka kõik väga commercial.

Ülikoolis oleme palju rääkinud ja arutanud, kuidas kõik käib siin muusika maailmas ja mul on selline tunne, nagu keegi oleks silmaklapid eest ära võtnud ja nüüd ma näen tegelikult, miks mingi asi toimub ja kuidas see toimib. Tavalisele kuulajale jõuab lihtsalt mingi recording loost ning vahel ehk satub mõnele live'ilegi, aga kõik see psühholoogia, mis on selle taga, kõik see turunduspool ning seadused. Tegelikult pole muusikatööstus mitte midagi muud kui tavaline raha-tegemis-masin. Ma lihtsalt pean siinkohal tsiteerima: "Teadmatus on õndsus" või "Ignorance is bliss". Mina isiklikult ei suuda pärast kooli samal päeval muusikat enam samamoodi üldse kuulata, eriti pärast seda kui mingi õppejõud on teinud nii selgeks, et muusikatööstus käib varsti nii põhja ja nii poolnaljaga küsib, et miks te tulite seda õppima, film, IT või videomängutööstus, no palun, teenite miljonites rohkem. Kõik õppejõud väidavad ka koguaeg ühte ja sama asja : "Yeah, I used to love music as you all do." Nädalavahetusel mul läheb see depressivne pilv jälle üle ja ma kuulan mussi ikka nagu tavaliselt, aga siiski koguaeg on mingi väike mees haamriga mul ajus ning küsib küsimusi nagu näiteks :"Miks see laulja niimoodi laulab?", "Milline selle bändi manager on?", "Palju nad teenivad?", "Kuidas nad elavad oma igapäeva elu?", "Mis nende imago on?", "Kes neid kuulab ja kellele nende muusika suunatud on?", "Palju neil on õigust oma lugudes ise otsustada, mida nad salvestavad ja kuidas?". Ma lihtsalt sooviks, et ma ei analüüsiks nii palju, sest ma ei saa enam üldse lõdvaks lasta ja lihtsalt muusikat endast läbi lasta..aga noh, that's what I wanted, right??

Tsiteerin oma lemmik lauset artiklist, mida pidin muusika-žanrite-loenguks lugema.

"The use of music can vary as to how important it is in defining one's social identity, how significant it is in determining one's friendships, how special it is in forming one's sense of self."

Again..ma kordan ennast.. BE CAREFUL WHAT YOU WISH FOR. Mitte, et ma ei oleks rahul. Ma olen väga rahul ja tunnen, et esimest korda elus ma hakkan suureks saama ja ma tean millestki rohkem kui mu ema või isa. Teate seda hetke kui mingi hetk hakkavad lapsed vanematele tsiteerima, mis on pop ja kuidas kõik asjad käivad, millist veini tuleb juua ja milline on õige tee lahenduseni. Millal need rollid vahetuvad ja kuidas need vahetuvad? Millal vanemad enam ei oma sind, vaid sina omad neid? Mind ükspäev täiega huvitas see mõte. Kui keegi teab vastust, siis ootan vastukaja. Mitte, et ma tahaks suureks juba saada, aga ilmselt olen selle valiku juba endalegi teadmata teinud - see aeg on käes.

Eile M ja O käisid mul klubis külas (A ja T ei jõudnud enne 11, seega ei saanud enam tasuta sisse ja ma ei saanud ka midagi teha) ning jõid muidugi tasuta. Me süsteemisime seal ikka nii naljakalt. Panin nende raha kassase ja vahetasin lahti, andsin neile samapalju tagasi. Vahel võib ja parimatele võib. Muidu ma olen tööl korralik. Mul tõsteti palka ja ma olen üleval korrusel suures baaris. Teised töötajad on veits imelikud inimesed ja nad kõik imestavad koguaeg, et ma nii hästi inglise keelt räägin ja nii hästi hakkama saan ja nii kiire olen.. aga mis seal siis saada pole? Üks päev üks baarman imestas, et ma oskan 10'nest lahutada peast 7.60. Ma ei kujuta ette, kas nad on seal 4-klassi haridusega või midagi. Ma ei kujuta ette, mis nägu nad teeksid matemaatika riigieksami peale.

Tegelikult loeb ainult 1 asi - I'm HERE and that's the ONE and ONLY thing what I want.

On inimesi kellega sa jagad oma elu ja on inimesi, kellega sa elad oma elu. Need, kellega sa jagad oma elu, on mööduvad inimesed. Kindlasti nad jätavad oma jälje, aga neil pole suurt kaalu või mõjutust. Ja on inimesed kellega sa elad oma elu, kellega sa jagad iga sammu ning käid nendega käsi-käes tulest ja veest läbi. Ma igatsen oma inimesi, kellega ma olen ELANUD oma elu..

Much love,

J.

So High

Täna oli üks väga huvitav päev. Läksime siis toidupoodi, mis on meie lähedal ja suhteliselt suur. Võtsime käru ja ma panin 1 naela sisse ja noh, lähme siis ostlema! Tunni aja jooksul oli meil korv asju täis, tema pool ja minu pool korvist. Läksime siis maksma. Tuli välja, et ennäe, siin ei saa maksta millegi muuga kui UK kaardiga. Maksin siis O eest sularahas ja enda eest ka kuidagi vaevu. Panin oma toidukoti korvi ja läksin korvi ära viima. Panin ostukäru kinni teiste külge, et saaks 1 naela tagasi. Hakkasin juba ära tulema, kui O karjub, et su toidukott on seal sees tolvan, ja ise naerab ning kõik inimesed, kes ümber on naeravad südamest. Mina siis lähen tagasi ja teen käru uuesti lahti, võtan oma toidukoti ning üritan võimalikult kiiresti põgeneda. Algne plaan oli tegelikult, et me kärutame selle toidukorviga koju, sest me lihtsalt ei jaksanud tassida neid kotte, aga siis mõtlesime, et see vist ei mahu esiuksest sisse ning tagasi seda ikka tooma ei hakka ning pealegi, oleks ma 1 naela kaotanud, kuigi nalja oleks palju saanud. Jõudsime koju ning avastasime, et ilmselgelt külmkappi ei mahu need kõik asjad. Hakkasime siis vaidlema ja kaklema, kuidas ja mis peaks olema. Lõpuks läksime suht närvi mõlemad ja ma tahtsin saada 1 riiulit, kust O koguaeg mu asju ära tõstis. Veits naljaga seal kaklesime ja kuna külmkapi uks oli lahti siis kukkusid sealt välja suured sibulad purgis, mida O endale ostnud oli. Oi jumal, siis ma naersin umbes 10 minutit järjest, sest see oli kõik nii naljakas ning tema ise oli mega närvis.

Eile tööl olid VIP baaris koos ühe eriti laheda naisega, kellega tegime koos shotte koguaeg. Ta ütles mulle tööl koguaeg J ja siis ma mõtlesin, et ma hakkangi inimestele ütlema, et mu nimi on Janet, but friends call me J. Juba bussis sain seda teha, kui sain tuttavaks ühe noormehega, kes arvas, et ma ei oska inglise keelt kuna ma ei rääkinud temaga, aga tegelikult mul olid lihtsalt kõrvaklapid peas ning ma ei kuulnud.. pärast naersime selle üle. Ta sõitis muga koos bussiga Mile End'i ja rääkisime muusikast, supervõimetest, tööst ja Stencil-art'ist, sest ta nimelt tegeles sellega. Päris põnev oli tegelikult. Siin ikka kohtab kõikvõimalikke inimesi kõikvõimalike taustadega. Iga õhtu uus nägu ja sa tead, et sa ei näe neid enam kunagi, aga ikkagi jääb nagu mingi väike tükike nendest minuga.

Nüüd läheme kohe koju ja hakkame X-Factori uusi osi vaatama. Pärast teeme ilmselt tavalise küünlad-terrassil ja muusika õhtu, kus räägime kõigest, mis on viimase 10 aasta jooksul rääkimata jäänud ja kusjuures..neid asju on tegelikult mega palju! Vahepeal me olime suht mures, et meil pole enam varsti millestki omavahel rääkida, aga te ei kujuta ette kui palju on neid asju, mida me isegi oma parimatele sõpradele ei räägi! Ulme. Nüüd me vist enamvähem teame juba kõike üksteise kohta. Ükspäev oli meil õhtu, kus rääkisime asju, mis on olnud kõige kõige kõige piinlikumad elu jooksul, et oleks tahtnud maa alla vajuda või lihtsalt nähtamatuks muutuda. Arutame tihti, mida inimesed on öelnud meie kohta ja kes mida ja millal ning kes kuidas ja miks nii käitus ja tuletame üksteisele meelde, mis on juhtunud ja kuidas erinevad inimesi neid olukordi erinevalt näha võisid. Selle asja ajendajaks oli ilmselt igavus, aga sellest tuli välja üks väga hariv sessioon. Meil pole tegelikult kunagi igav ning mina isiklikult ei salli inimesi, kes ütlevad, et neil on igav. Ärge siis olge igavad! Kes muu teie elu põnevaks teeb, kui te ise ei tee!?

Juhtus veel üks põnev lugu sellel samal õhtul. Nimelt läks O välja suitsetama ja mingi kamp musti seisis tänava nurgal. 2 valget tüüpi tulid neist mööda ning nad hakkasid üksteisele mingeid asju karjuma, kui valged olid neist möödunud, siis hakkasid mustad neile järgi jooksma ning üks neist valgetest peatus ja ütles, et don't come any closer ja võttis tuki välja ja tulistas. O nägi seda kõike pealt ning keeras otsa ringi ning läks sisehoovi. Mina olin samal ajal toas ning kuulsin seda lasku, see kajas üle tänavate. Ma teadsin, et O on väljas ja ma läksin paanikasse. 15 sekundi pärast helises telefon ja O oli megapaanikas ja ütles, et ta nägi just seda kõike pealt. Ta käskis mul ülevalt korruse aknast vaadata, kas kedagi on maja ees veel. Kõik oli täiesti tühi ning ma läksin talle ukse peale vastu ning ta jooksus maja tagant kiiresti tuppa. 45 minuti pärast olid politseinikud meie tänava ümber piiranud lintidega ning T ei saanud koju ning talle öeldi et võib minna 5-10 tundi enne kui saab. Me olime kodus ning ma ütlesin O'le, et ta PEAB minema ütlema, et ta nägi seda pealt..ta seisis 2.5 m kaugusel tulistajast. Ta ei tahtnud üldse minna, sest mõtles, et pärast aetakse teda siin püstoliga taga, sest obviously see tulistaja nägi, et tänaval oli veel inimesi. Seisime meie maja ukse peal ning vaatasime seda..kõik olid akende peal ja politseinik tuli ka küsis kas meil on vaja kuhugi minna. Siis O ütles, et ta nägi seda pealt ja politseinik sattus suht ekstaasi ning ütles, et paari minuti pärast on keegi meiega, kes teda küsitleb. 15 minuti pärast tulid detektiivid, 2 ülikonnas meest, istusid meie suurestoas ning küsitlesid iga detaili, mis juhtus, mida nad kandsid, mis kell, kuidas, kust nad tulid, mida nad karjusid. Üks detektiiv oli suht vait ja teine küsitles. See vaikiv detektiiv küsis järsku minult, et kas ma X-factorit vaatan. Ma hakkasin naerma ja ei suutnud midagi nii ootamatule küsimusele vastata. Siis see teine detektiiv ütles, et ah ära kuula teda. Vaikiv detektiiv nägi välja nagu Ryan Reynolds ülikonnas, ilmselgelt ma ei saanud sõna suust. Ühesõnaga ulme asju juhtub siin. Keegi vist kuuliga pihta ei saanud.

Tegin teile, sõbrad ja perekond, väikese video! Mõtlesin, et te pole mind ammu näinud, siis nüüd näete! Varsti tulete siia, või ma tulen koju ja see on nii niii nii lahe! Ma juba megalt ootan seda päeva!

Untitled from Janet Nommik on Vimeo.