Higher

Mõtlesin, et kirjutan siis sellest, mis ma siin Eestis mõtlen ja tunnen ja kuidas kõik on.

Kõik on nii sama, samas kõik on nii muutunud. Mulle meeldib nii väga siin olla, aga ma olen koguaeg rahutu sisimas. Ma käin toast tuppa ja mõtlen, mida saaks teha, sest ma tahan midagi teha. Täna oligi mul selline päev, kus ma ei teinud mitte midagi. Mängisin klaverit, sest S'i klaver on nii kaua minu toas, kuni ta Austraaliast tagasi tuleb, ehk siis õppisin ära paar uut head lugu ja kirjutasin ise ka ühe loo 'Higher', mis räägib sellest, et inimesed peavad olema 'kõrgemal' oma mõtlemisega ja teadvusega, et sa nagu näed ja tajud kõike, ilma seda välja näitamata, mängid mänge, ilma ennast reetmata.

Eile oli huvitav pidu sellepärast, et ükskõik kus oled Tallinnas, tuleb iga nurga peal või kohas keegi tuttav nägu ja see juba teeb kõikide kohtade läbikäimise nii huvitavaks, sest sa ootad ja juba loodad, et keegi huvitav on järgmise ukse taga, kuhu sa sisse astud. Ja nii oligi.

Eile ma mängisin sellist mängu, et iga inimene kellega ma kohtun, saab mult musta täpikujulise kleepsu ja ma panin selle neile käepeale. Lõpuks see mäng läks ülekäte ja ma märgistasin terve oma teekonna ära, niiet terve vanalinn on probably musti väikseid täpikujulisi kleepse täis.
Kinkisin K'le vinüüli 'Põhjamaade Lapsed', sest minuarust me oleme kõik nii põhjamaade lapsed siin koos ja isegi kui see vinüül pole muusikaliselt väga hea oli sellel lahe kaas, kus on tähed ja põhjamaa teavas..see sama, mille all me kõik oleme üles kasvanud. Kõik tegin nalja mu kingituse üle, sest seal oli lisaks veel 2 vana ajalehte aastast 1929 ja üks lahe raamat, mis rääkis haiguste pärilikkusest geenide kaudu. Sain palju puid alla, aga see geenide raamat oli tegelt poindiga. See oli lihtsalt minu allergiline reaktsioon selle vastu, et praegu inimesed mõtlevad endale nii palju pseudohaigusi- ja probleeme ise välja ja lihtsalt usuvad, et neil on miljon haigust. No miks on vaja selliseid asju? Kõik on ju mõtetes kinni ja ma lihtsalt ei saa aru, miks inimesed mõtlevad neid asju välja..kas tõesti millelegi muule pole mõelda?

Aa, ja sellega seoses tuleb mul veel palju teemasid meelde. Näiteks, olen ma viimasel ajal mõelnud, et kui paljud inimesed tegelikult 'mõtlevad' ja millele nad mõtlevad. Mul on vahel tunne, et väga suur osa inimestest ei mõtle ja ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad elada kui nad ei mõtle, ei arutle oma peas endaga, ei mängi iseenda mõtetega, ei jälita kedagi tänaval, ei naera enda üle, ei ole rõõmus, sest vahel tuleb meelde, et nii hea on elada! Ma lihtsalt varsti teen oma usu ma ütlen, see maailm siin läheb üle käte ja ma ei näe lihtsalt nii paljudel tegudel mitte mingit mõtet.

Eestis on nii tore olla, sest ma saan oma sõprade ja tuttavatega koos olla ja neile helistada ja tean lihtsalt, et nad on lähedal. See on nii hea tunne. Sul on telefon ja sul on umbes 5 numbrit, millele sa tahaksid helistada. Uskumatu.

Eile õhtul tutvusin inimesega, kes juhuslikult oli Jorge Luis Borges'i fänn nagu mina. Vahel piisab nii lihtsast asjast, et õnnelik olla.

Ma ei teagi enam, kas ma tahan siin olla või Londonisse tagasi minna. Ma nagu igalpool olen selline võõrkeha, samas igal pool olen kodus. Võibolla ma jälle mõtlen liiga palju, ma pole päris kindel, aga üks asi on selge, et kus iganes maailma linnas või otsas sa oled, tunned ennast ikka täpselt samamoodi ja olen täpselt sama inimene. Selline asi ei ole võimalik, et ma nüüd lähen sinna linna ja umbes alustan täiesti uuesti enda ehitamisest. See lihtsalt ei ole võimalik. See on lollus ja rumalus, sest keegi ei saa seda teha. Sa jääd alati iseendaks, aga su olemus lihtsalt muutub ja kujuneb vastavalt keskkonnale ja inimestele. Eile avastasin ka, et ma olen nii palju avatumaks muutunud ja mul pole mitte mingit blokki inimeste ees, võibolla on asi selles, et London on millegi pärast võtnud seda hirmu ära, et äkki ma ei kuulu, sest sa kunagi ei kuulu. Tuleb ennast lihtsalt kuuluma panna.